Kristina ja Katrin Shmigun muutuvad iga aastaga sümpaatsemaks. Oma karjääri algusaastatel, kui õeksed kord suurvõistluselt naasid, pagesid nad lennujaamast tagaukse kaudu. Nii jäid lillekimpudega Eesti Suusaliidu juhid ja sponsorite esindajad pika ninag

Kristina ja Katrin Shmigun muutuvad iga aastaga sümpaatsemaks. Oma karjääri algusaastatel, kui õeksed kord suurvõistluselt naasid, pagesid nad lennujaamast tagaukse kaudu. Nii jäid lillekimpudega Eesti Suusaliidu juhid ja sponsorite esindajad pika ninaga. Hiljutisel pressikonverentsil hõikas Kristina teda küsimustega pommitavale spordireporterile aga lõpuks naljatamisi: «Ah, ära nori kogu aeg!»

Kuigi hingelt ikka tublid töörügajad, on Shmigunide tiim jõudnud arusaamisele, et lisaks tipptasemel suusatamisele tuleb paratamatult ka avalikkusega suhelda.

Aga ettevaatlikud ja kammitsetud on nad pressiga ka praegu. Käesolevas numbris räägib Katrin üsna avameelselt, kuidas ta õe kannul ponnistades ennast nii vaimselt kui füüsiliselt läbi põletas, kuid vastamata küsimusi on veel palju. Näiteks, milliseid ohvreid nõuab kahelt täiskasvanud naiselt, Kristinalt ja Katrinilt, vanematega koos elamine? Kuidas saab paar, Kristina ja tiimi mänedžer Kristjan-Thor Vähi, hakkama töö ja eraelu lahushoidmisega? Kas Vähi ja Anatoli Šmiguni suhted on nii halvad nagu räägitakse?

Kuigi neis küsimustes ei puudu inimlik uudishimu, oleneb vastustest kahtlemata ka sportlik tulemus.

Elo Odres