Olen aastaid oma tuttavatega vaielnud, kas ajakirjandusväljaannetelt on võimalik lugusid tellida või mitte. Nemad muidugi väidavad, et on, mina püüan tõestada vastupidist. Millegipärast alati, kui palun tuua näiteks mõne konkreetse juhuse, lõpeb asi üle
Olen aastaid oma tuttavatega vaielnud, kas ajakirjandusväljaannetelt on võimalik lugusid tellida või mitte. Nemad muidugi väidavad, et on, mina püüan tõestada vastupidist. Millegipärast alati, kui palun tuua näiteks mõne konkreetse juhuse, lõpeb asi üleoleva muigega.
Hiljuti tuli too teema taas jutuks. Hiilgava mõttesähvatuse ajel palusin vestluskaaslasel lahti seletada, mida tähendab «lugu tellima»? Selgus, et tema meelest tähendab see tegelikult ajakirjanikule info andmist. Umbes nii, et kui tema räägib mulle, et tüüp X on mingi jamaga hakkama saanud, ja mina kirjutan sellest, siis on tema selle loo tellinud.
Vahel ongi nii juhtunud, et ärimees Y räägib midagi konkurent X-i valgustkartvatest tegudest. Kui aga asja uurima hakata, selgub, et ega kodanik Y isegi inglitiibadel ringi hõlju. Pärast objektiivse loo ilmumist on aga Y millegipärast tige. Nüüd sain lõpuks aru, miks: eks Y-i arvates oleks tulnud teda selle loo «tellijana» positiivselt kujutada.
Minu meelest tähendab tellimine siiski ajakirjanikule loo eest maksmist ja selle eest ka täielikku kontrolli ilmuva üle. See oleks ajakirjanikueetika jäme rikkumine ja kui info millegi sellise kohta jõuaks ajakirjaniku tööandjateni, oleks see inimene meedias koheselt persona non grata. Ehk siis peaks loo tellija maksma nii palju, et ajakirjanik töö kaotuse korral võiks muretult edasi elada. Vaevalt ükski lugu nii palju väärt on.
Enamik meedias pakutavast infost tulebki ju nii, mõnede inimeste arvates «tellimuslugudena». Ajalehetoimetustes suuri uudiseid ei sünni, seal neid lihtsalt paljundatakse. Kust siis ajakirjanik ikka uudiseid kuuleb, kui mitte sõprade-tuttavate käest. Kas siis tahtlike vihjetena või niisama sõpradevahelise lobisemise käigus.
Seda, mida minu vestluskaaslane pidas loo tellimiseks, nimetan mina vihje andmiseks. Seda võib teha omakasupüüdlikult, näiteks rääkida seltskonnas ajakirjanikule konkurendi prohmakast. Võib rääkida ka oma õnnestunud tegemistest lootuses, et miski sellest pakub ajakirjanikule ametialast huvi. Vahel juhtub, et inimene räägib jutu sees ajakirjanikule midagi huvipakkuvat, aga kui öelda, et sellest saaks hea loo, läheb õudusest näost valgeks. Eriti hoolega tuleb ümber käia oma tõesti lähedastelt sõpradelt-tuttavatelt pudenenud infoga, sest iial ei või teada, kuidas nad meediakajastusse suhtuvad. Muidu sul varsti polegi enam sõpru.
Elo Odres,
ajakirjanik
