Räägi oma lemmikfilmist ja ma ütlen, kes sa oled…!
Intervjuudes päritakse tihti inimese «lemmiksöökide» kohta. Tühi loba, kui muust rääkida pole?
Mitte alati. Endast rääkides kaldume me kõik ilustama. Muidugi, igaüks mõtleb endast, nagu tal
Räägi oma lemmikfilmist ja ma ütlen, kes sa oled…!
Intervjuudes päritakse tihti inimese «lemmiksöökide» kohta. Tühi loba, kui muust rääkida pole?
Mitte alati. Endast rääkides kaldume me kõik ilustama. Muidugi, igaüks mõtleb endast, nagu talle tervislikum. Teistele esitleme end, nagu tundub vastuvõetavam, kasulikum. Aga olen märganud — olgu intervjuud võttes või mõnd uut tuttavat kuulates —, et näiteks mõnest filmist jutustades see enesekontroll ununeb. Siis kumab rääkijast välja see, kes ta tegelikult on, mis talle korda läheb.
On suvi ja telekas näitab vanu eesti filme. Imestan, kuidas mõni lapsena nähtud suurtefilm mu elus täide on läinud. Nagu oleks seitsmenda meelega ette ära tundnud oma täiskasvanuelu Teemad. Vanemate kõrvalt sai ju telekast vahtima jäädud igasugu filme. Tundub, et mällu jäid just need õiged. Näiteks «Ühe suve akvarellid».
Paljule lapse aruga siis pihta ei saanud, jumalajutt ajas hirmu peale… Aga ikka jäin vaatama. Ehk sellepärast, et filmitud oli Käsmus. Olin seal rannakividel just esimest suve ise turninud. Noorelt surnud kaptenitütre hauaskulptuur külakalmistul kohutas. Piidlesin seda suurte kõrval nagu jänesepoeg madu…
Nüüd… tean juba omal nahal, et vähesed oskavad lihtsalt vajalikud o l l a. Rohkem kasutame teisi ära ja laseme ennast ära kasutada. Kuis saada tasakaalu isekus ja alandlikkus? Kui palju kulutada aega iseenda, palju teiste peale? Ja kumb end lõpuks rohkem ära tasub…?
Vargamäel mõõdeti end naabrimehega, rohkem joonlaudu polnudki võtta. Nüüd on igaühe kadeda pilgu all kogu maailma vaprad ja ilusad.
Suvi on poolepeal. Palju saab kokku «selle suve akvarelle»? Ja mitut neist tahaks riputada seinale…? Palju me ise teiste piltide peale jääme? Millisena? Lihtsalt kaamera ette sattuda ja fotokarpi mahtuda ei taha keegi. Soovitakse ju ikka paremat kui filmis. «Aga ega õnn ei kuku õue peale, kui ise ei ehita!»
