Rõivad katavad meie keha, varjavad pealispinda. Peetakse riideteematki tihtipeale pealispindseks ja nii suhtub osa inimesi rõivateemasse üleolevalt. Peenutsedes arvatakse, et haritud ning intelligentsel inimesel ei ole paslik millegi niivõrd kerglase ja tühisega tegeleda. Ning tõsi — laiemas plaanis on näiteks narkootikumide leviku vastu võitlemine tunduvalt ühiskondlikult olulisem kui mõne proua kleidivärv. Oma välimuse osas on tundlik aga igaüks. Proovi kedagi panna eksperimenteerima tema tavastiilist erinevaga ja tavaliselt see ei õnnestu. Näiline ükskõiksus on paugupealt kadunud.
Kuid seni kui kleidid oma lehekülgedelt narkootikumide omadele ei trügi, peaks ju kõik korras olema. Seda ei saa küll öelda paljude teiste «pseudoprobleemide» kohta, mille genereerimise või tühiseks kuulutamisega arvamusliidrid kallist lehepinda täitmast ei väsi, selle asemel, et ühiskondlikult kaalukate probleemidega tegeleda.
Ajalise ja ajatu teemadel sõnaveeretamise taustal ei tasu aga unustada, et meie välimus on võimas kommunikaator. Tahame või mitte, on rõivad esimesteks, mis nende omanikust signaali saadavad. Näiteks kehtis keskaegses Veneetsias terve hulk seadusi, mis sätestasid, mida erinevad klassid kanda võisid. Prantsuse revolutsioon tõi kaasa ka kardinaalse stiilimuutuse. Ajaloos on analoogseid näiteid rohkemgi. Riiete märgilise tähenduse vallast on meil üks hilisemaid juhtumeid kurikuulus CCCPi dressipluusiskandaal.
Viimane on selge ja arusaadav kõigile. Kuid samasuguseid märke ja tähendusi loetakse välja ka paljudelt teistelt riietelt, stiilidelt ja nende kandmisviisidest. Meil alles endiselt kõik areneb, aga pika riietumistraditsiooniga riikides on need märgid väga tugevalt ja peenelt välja arenenud. Nende riikide hulka pürgime ju meiegi. Avaliku elu tegelastel on eriline privileeg ja vastutus eeskuju näitamisel, seetõttu peaks neid koode jagama. Usun, et paljudele pole võõras sealt tulnud külaliste imestus või heatahtlik muie meie kaasmaalaste aadressil. Olgu kandja nii tore ja tark kui tahes, rõivastel on au esimesena arvamust kujundada ning anda vihje, kuidas edasi suhelda. Kas viisakalt naeratada, pakkuda humanitaarabi või küsida, palju teenus maksab…
Urmas Väljaots
