Seltskonnafakulteedis tõstab pead uus klass — salarikkad! Jah, nad kutsuvad end nii ise. Salarikkaid pole dividendivõtjate hingekirjas, neist ei kirjuta ükski ajakiri, neil pole mammonat, et võtta Arne Niit ihurätsepaks, nad pole miljonäride sugulased, nad pole osalenud üheski tõsielusaagas, ja keegi ei tea, kust nad tulevad. Ometigi pidutsevad nad glamuursetel üritustel, hoiavad kuulsuste lähedusse ja trimpavad Dom Perignon`i, mille 3000 krooni kanti maksev pudelisisu kuliseb kurgust alla tulisema leegiga, kui sissetulek lubaks. Seda viimast on väitnud üks salarikaste klanni kuuluv indiviid siirushetkel.
Kuidas pigistada elust rohkem, kui endale lubada saad? Salarikkad hoiavad vaikimisvannet! Ent oletused on seltskonnagurude poolt õhku visatud.
Esimene hüpotees. Glamuur on vaid pangalaenu kaugusel! Väikelaen ajab asja ära, et kuhjata enda peale kõige särisevamad brändid, mis lasevad näida rikkana. Ja patt oleks unustada kõnekat autot! Lootus, et mulje hakkab raha tagasi teenima, kängub visalt.
Teine hüpotees. Pärast põhjalikku interneti- ja televisioonipõhist uurimistööd on tudeerija päralt seltskonnateaduse cum laude. Kui keegi julgebki omandatud rikkurimaneerides kahelda ja proovib näiteks õnge võtta küsimusega «Mis disaineri rõivad need on?», paneb õpetlane kägu. Näiteks: «Oh, puha ühe Tokyo noore kuuma disaineri looming. Kõik tegijad kannavad teda seal. Takymaharapaya, tead küll.»
Kolmas hüpotees. Nuputa ise.
Rikkaks olemine on teadus.
MARILIN VIKAT
