„Mul on end raske defineerida ja ilmselt polegi vaja, sest defineerida tähendab piirata ja seda ma ei tahaks. Kõige tähtsam on igast päevast rõõmu ja inspiratsiooni otsida ning valvata, et need tegemiste-toimetamiste alla ei mattuks ja argipäev hallitama ei läheks.ˮ

Samm sel teekonnal oli ka tema debüütteos „June/Julienˮ. Kirjanik ise ütleb, et romaani tõukeks said „trots ja tusk, vajadus saada üha rohkem iseendaks ja lõhkuda oma sisemisi piiranguid, ületada hirm ja valehäbi, olla julge, riskida ja lükata end üle ääreˮ.

Loomulikult polnud romaan läbinisti teadlik ettevõtmine, tõdemus tekkis hiljem, tunnistab kirjanik. Samuti alles tagantjärele saab ta mõelda sellest, mida Tallinna Ülikool talle andis. „Küllap aitasid kirjanduse ja tekstianalüüsiga seotud ained mul areneda lugejana ja kujundada isiklikku maitset, samuti arendada analüüsioskust,ˮ loetleb ta. „Kohustusliku lektüüri hulgast leidsin endale hulga lemmikteoseid, milleni muidu ehk poleks jõudnud. Loovkirjutamise kursusel tutvusime õnneks ka proosapoeemiga, mida ma polnud varem katsetanud. Seegi kippus mul vist liiga vanamoodsalt ja romantiliselt välja kukkuma, aga vorm mind ilmselt kuidagi inspireeris. Kuna mu romaani puhul mainitakse tihti poeetilisust ja kauniskeelsust, siis küllap pole väga vale öelda, et see ongi mul lihtsalt üks pikk proosapoeem.ˮ

Tegelikult polnud eesti filoloogia Madli ainus ja esimene valik, teda huvitasid ka ajalugu ja kultuuriteooria, aga esimesse ei saanud sisse ja teise ei julgenud proovidagi, sest seal oli väga vähe kohti. Seega jäi filoloogia.

Keeletoimetaja eriala valimine ei tulnud ka lihtsalt. Madli kaalus romanistikat, seejärel kõõlus kirjandusteaduse ja keeletoimetamise ehk südame ja mõistuse vahel. „Siin ma tõmbasin end küll natuke alt ja peatselt hakkasin kahetsema, kuid lõpp hea, kõik hea, sest oma magistritöö sain sellegipoolest tihedalt kirjanduse ja prantsuse keelega siduda,ˮ tõdeb Madli.

Valida tuleb südamega, hoida selle ligi, mis hingele midagi annab, ja mitte mõelda tulevasele sissetulekule. Kui isegi juhtub vahel vale otsus või ei õnnestu soovitud erialale sisse saada, ei maksa sellest heituda ega ennast nuhelda, eks tee õnnele lähebki sinka-vonka.

Jaga
Kommentaarid