VIIMANE OSA! Eva lugu: Silmi pööritama ajav lõpp! Kes sureb?
Ema vaatas tühja pilguga enda ette, kuhu veetilgad tema ninaotsalt ja põsesarnadelt langesid. Ta oli pea nädalapäevad järjest nutnud ning täna peaks olema nuuksete grand finale – Eva oli maetud ning tal ei olnud enam tütart. Kõik need seitse päeva ja ööd olid täidetud kahetsusega, vihahoogudega, ülima kurbusega ning tühjustundega hinges. Ta teadis, et nii paljugi oleks olnud tema kätes, ent vaatamata kõigile oma pingutustele oli ta jälle põrunud.
Lisaks rusuvale süütundele Eva lahkumise tõttu heitis ta üle aastate taas endale ette oma esimese tütre surma, kelle ta paariaastasena autoõnnetuse tagajärjel kaotas. Nüüd mitu aastakümmet hiljem tundis ta jällegi põletavat kahetsust rinnus, mis meenutas tema kõhklusi tol saatuslikul ööl mitte minna autoga sõitma. Noore ja temperamentse naisena ei suutnud ta oma armukadedust kunagi varjata ning oma tütarde isaga pidas ta tihti maha tõelisi lahinguid tühiasjade pärast. Ka tol õhtul, nagu mitmetel eelnevatel, ei uskunud Eva ema, et ta mees päriselt kaua tööl oleks ning otsustas vihast ja pettumusest ülesköetuna oma mehe järgi kontrollima minna. Tollele sõidule võttis ta kaasa oma 3-aastase esiklapse ja ka Eva, kelle sünnini oli sel hetkel jäänud vaevu üks kuu.
Neid hetki meenutades muutusid naise vapped taas tugevamaks ja rinnus hakkas pitsitama. Tema silme ees oli kristallselge pilt katkisest tuuleklaasist, laiast langevast lumest, veristest kätest ja katkisest kirikuaiast. Ta mäletas nii täpselt iga sammu krudinat lumel kui ta šokis astus autost välja ning jalutas eemale, et maas lamavat pampu enda kätte haarata. Ta kartis libedaga sõita ja ometi ta tegi seda, unustades kinnitada korralikult lapse turvatooli. Nii ehedalt meenusid külmas öös veedetud hetked, mil ta surus väikest inimkeha oma peksleva rinna vastu, justkui püüdes osakest enda tukslevast elujõust tagasi lapsele anda, nagu ta seda juba korra oli teinud. Siiski see tilluke kogu püsis elutuna, muutudes iga hetkega aina jäigemaks kuni saabunud kiirabi väikse keha tema külmunud käte vahelt ära kiskus.
Õnnetuse järel oli naine pikalt haiglas, et taastuda õnnetusest ning koguda jõudu uue ilmakodaniku sünniks, kelle saabumiseks ta ei olnud valmis ning kaalus tõsiselt Evast loobumist. Nendel hetkedel tundis ta end läbikukkujana, inimesena, kes ei tohiks emaks saada. Ta heitis endale igal võimalikul hetkel ette saatuslikku viga jätta laps korralikult kinnitamata. Väike naerusuine tumedate juustega plikatirts, keda ta oli kandnud oma südame all, kasvatanud, hoidnud ja kandnud – ta oli kadunud igavikku. Siiski peale Eva sündi ei suutnud ta temast loobuda ning tundis, et seekord ta suudab kõike paremini teha ning ehk mingil viisil suudaks ta Evat kasvatades endale juhtunut andestada.
Naine oli hakanud leppima ühe lapse kaotamisega kuni Eval avastati noores eas ajukasvaja. Taas heitles naine etteheidetega iseendale miks ta varem ei olnud tähele pannud tütre peavalusid, halba enesetunnet ja rahutuid öid. Ta tundis seda olevat kui karistust näha Evat mitu aastat piinlemas operatsioonide järel, nuttes valust kõveras, olles magamata nädalaid. Kõige enam murdis tema südant näha kolmel korral Eva lootusesädet, et ehk nüüd on ta terve ja saab omale ilusad pikad juuksed tagasi kasvatada, kuid iga lootusehetke järel läksid asjad omasoodu. Ema püüdis olla talle igati toeks kuid mida aeg edasi seda enam ta nägi, et tema pingutustest ei ole kasu. Eva küll sai terveks, ent teda tabas pikalt depressioon, mis ei lasknud emal oma vasttervenenud tütrega täisväärtuslikult aega veeta.
Tagasi lapsepõlvekoju kolides tundus kõik olevat suurepärane – Eval küll olid hootised peavalud aga nagu ta ise kinnitas, siis ta tundis end hästi. Mõned nädalad enne oma surma muutus tüdruk taas elavaks ja rõõmsaks, neil oli üle aastate tore koos aega veeta. Nende nädalate jooksul võttis naisega ühendust kohalik kirikuõpetaja, kelle sõnade kohaselt oli Eva pikalt istunud kirikus ning rääkinud kellegi nähtamatuga. Taolist juttu rääkis ka tore müüjatädi, kes oli näinud Evat teed juhatamas ja jutustamas kellegagi, keda tema ees ei olnud. Õnneperioodil pidanud naine neid millekski märkimisväärseks, ometi nüüd tagantjärgi mõeldes oli see liigagi ilmselge, et kasvaja oli tagasi tulnud ning Eval olid hallutsinatsioonid. Saatuslikuks sai talle liigkõrge koljurõhk, mille tõttu ta kirikualtari ees suri. Ta leiti kirikuõpetaja poolt kummargil altari ees, käed seotud palveasendisse, nägu triibutatud kordamööda vere- ja pisaraojadega. Ekspertiis arvas, et ta võis näha luupainajaid, mis teda paanikasse viisid ning mille käigus oli ta end vigastanud, sellest ka verine haav tema oimukohal. Mõlemad tema tütred hukkusid sama kiriku alal, kaheksateistkümneaastase vahega.
Naine lamas endiselt diivanil, mõeldes, kuidas ta suudab edasi elada raske valukoormaga, mida tema süda nüüdsest elupäevade lõpuni peab endaga kandma. Ta ei suutnud leida mitte ühtainustki mõtet. Ta elu oli kaotanud oma eesmärgi, mis peamine – ta oli kaotanud kaks killukest otse oma südame alt.
