Võidutunne on parim asi üldse!

Olen 18-aastane tennisemängija ja kooliõpilane. Läksin tennise juurde tegelikult üpris hilja, umbes kaheksa ja poole aastaselt. Tavaliselt minnakse juba viie või kuueselt. Tegelikult tahtis mu ema mind trenni panna juba siis, kui ma seitsmene olin, aga mind ei võetud, kuna Pärnus nappis tol ajal kohti.

Mäng hakkas mulle kohe alguses meeldima, kuigi, kui aus olla, võttis selle selgeks saamine mul aega üle aasta, enne kui ma pallile pihta lööma hakkasin. Trenni läksin ma ühe sõbraga koos, kuid tema lõpetas juba poole aasta pärast ära.

Tegin aastaid trenni suures grupis, kus oli kaheksa inimest korraga ühel väljakul, kuid juba kümneselt osalesin oma esimesel Eestisisesel turniiril, milles mul muidugi kõige paremini ei läinud. Aga just peale seda turniiri läks kõik ülesmäge, sain trennis paremasse tugevusgruppi, treenisin rohkem ja hakkasin ka rohkem turniire mängima. Hakkasin ka vaikselt välismaal turniiridel käima ja 12-13 aastaselt kuulusin Eesti noorte paremikku. Mängisin mitmeid turniire Lätis, Leedus, Poolas ja Soomes.

Kui ma 14 sain, kolisin ära Tallinnasse, seda just ainult tennise pärast. See otsus oli raske, aga vajalik, sest Tallinnas olid väga palju paremad treenimisvõimalused ning rohkem mängijaid, kellega treenida. Olin väga õnnelik, sest sain endast parematega trenni teha ja seda väga heades tingimustes.

Ühel hetkel treenisin kooli kõrvalt juba kaks korda päevas. Esimene trenn oli tihtipeale enne kooli, kell 7 hommikul, ning teine peale tunde. Polnud sugugi lihtne hommikul mängima minna, aga vajalik see siiski oli. Aasta hiljem kuulusin Eesti noortekoondisesse ning hakkasime mängima üha rohkem turniire välismaal. Mängisin Bulgaarias, Serbias, Türgis, USA-s, Saksamaal, Inglismaal, Poolas, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Austrias, Tšehhis, Venemaal, Slovakkias.

Tänu spordile olen saanud näha palju riike. Minu arvates on suurepärane mängida turniiridel, kohtuda erinevate sportlastega üle maailma, panna oma jõud proovile. Ja võidutunne on parim asi üldse. Minu jaoks on iga võit oluline.

Samuti annab sportimine võimaluse luua palju sõpru nii Eestist kui ka välismaalt, areneb suhtlemisoskus ja keel. Ma arvan, et võistlussportlase elu on väga põnev. Pidev reisimine suurte kottidega mööda lennu-, rongi- ja bussijaamu pole alati kerge, aga samas on see mulle suureks naudinguks olnud. Sportlasel on alati tegevust.

Minu jaoks on tennis suur osa elust ja olen õnnelik, et sattusin selle ala juurde. Olen näinud elus suhteliselt palju ja kindlasti on veel palju ees, sest loodetavasti on mu tulevik ka tennisega seotud. Sportimist soovitan kõigile, seda nii võistlus- kui harrastustasemel. Kuid kellel on huvi ja unistus saada tippsportlaseks, siis mina ütlen et see on üks põnev elu!