Aju nende peades katkestab muu info ammutamise ja töötlemise. Nende kehad lõtvuvad. Käed vajuvad jõuetult rüppe. Pea kangestub, lõug lõpetab liikumise rinnal. Suud lahti, mokk töllakil, nagu öeldakse maakeeli, jäävad nad mööda sõitnud autole järele vaatama. Ma vahetan käiku ja saan järelevaatajatest täiesti aru. Minuga juhtus mõni minut tagasi sama – siis, kui mu ette veeres maailma ilusaim auto. Wiesmann GT.
Kümme aastat tagasi hakkas ilmuma eestikeelne autode aastakataloog. Mäletan väga hästi, kuidas esimese sirvimise lõpuks köitis mu meeled Wiesmann Rodsteri foto eksootiliste autode rubriigis. Väga kauni ja õnnestunud disainiga, retrostiilis, kergelt 1956. aasta Austin Healey ja 1957. aasta Jaguari rotsterite segu meenutav sportauto. Ent praegu on tegu täiesti eraldiseisva kunstiteosega, mis ei saa mitte ühegi teise autoga segi minna, kui ta ka midagi meenutab.
Alguse sai kogu lugu 1985. aastal, kui vennad Wiesmannid jalutasid Esseni autonäitusel sportautode vahel ja neile tuli idee luua vastukaaluks üldisele sportautode voolule oma ja täiesti ehedalt sportlik sõiduriist. Idee teostati päris kiiresti: 1988. aastal käivitasid inseneriharidusega Martin ja majandusdiplomiga Friedhelm Saksamaal Dülmenis oma firma Wiesmann Auto Sport GmbH & Co. Uue firma tunnuslauseks valitud “Individualistide tehas” ütleb juba enda eest kõik.
1991. aastal esitleti juba rotster MF28 prototüüpi ning 1993. aastal läks mudel täieliku käsitööna ka tootmisse. Auto disainerid olid vennad ise, jõuallikaks sai BMW 2,8-liitrine ja MF3 puhul BMW M3 321-hobujõuline mootor. Ka pidurid on BMW-lt. Toruraam on kvaliteetterasest, keredetailid parimast plastist ja fiibrist. Firma kodulehel kirjutatakse, et praeguseks sõidab ringi 600 uhket rotsteriomanikku.
Aga see, mida meie proovime, Wiesmann GT, on juba hoopis teisest puust auto. Ka siin kasutatakse marginimetusena tähist MF ja sedapuhku numbriga 4. See tähendab, et alumiiniumist toruraami vahel on kaunilt pika mootorikatte all BMW 4,8-liitrine V8.
GT esmaesitlus toimus taaskord Esseni Motor Show’l 2003. aastal ja aasta hiljem asuti kaunitare Dülmenis käsitsi kokku “õmblema” ja keevitama. Praeguseks olevat valminud 80 eksemplari… Sellest siis ka arusaadavalt mokk töllakil järele vahtimine! Nendest, kellele rääkisin, et Wiesmanniga sõitma lähen, polnud keegi varem seda nime kuulnudki, rääkimata uudisest, et neid autosid nüüd ka Eestis osta saab.
Kaunis on ta kurinahk ikka küll! Seisad ja vaatad – ükskõik millise külje pealt või nurga alt. Haruldaselt maitsekalt harmoneeruvad jooned, ei mingeid liialdusi ega veidrusi. Imehästi alla sobivad 20-tollised kodarveljed. Täielik kooskõla retro ja nüüdisaja tehnoloogia vahel. Ja mitte ainult mina ei imetle ega ülista teda siin – aastast 2006 on Wiesmann GT ka Red Dot Design Awardi väärikate võitjate nimistus.
Testiauto kaunidusele lisab veel 10 punkti see imeliselt helklev värv, mis on samuti spetsiaalselt segatud. Ja kabiini sisu on õmmeldud heledast nahast ning kõikjale, nii ustele kui ka armatuurlauale, käsitsi venitatud. Aga keskkonsooli kellad on kõik toon toonis välisvärviga. Sama värvi on kasutatud ka istmete seljatagustel ja tegelikult on kõige parem vaadelda seda ilu väljast, läbi tagaklaasi. Niisuguse vaate pärast ei saa küll kunagi GT aknaid tumedamaks toonida!
Kui õiget foorituld oodates tahavaatepeegli kaudu autost välja vaatate, näete selja taga peatunud sõiduautost ainult iluvõret ja esitulesid – niivõrd madalal istute te nüüd! Auto on vaid meeter ja 19 cm kõrge. Seega on ta näiteks Lamborghini Gallardo Spyderist kõigest 6 mm kõrgem. Wiesmanni roolis domineerivad mu tunnetest vaid kaks peamist – et on kitsas, aga väga mõnusalt kitsas, ja et olen väga madalal, istun lausa asfaldil. Ja seegi on väga mõnus, ikka täieline sportauto fiiling. Juhiistmele poetumine on täpselt nagu ralliautosse sisenemine ehk nagu kanuusse pugemine. Tunnen tõelist kergendust, et ma pärast grillihooaega kaalus rohkem juurde ei ole võtnud.
Sees olla on väga mõnus ja turvaline, hoolimata sellest, et siit ei leia me ühtegi turvapatja. Tihedalt läbitikitud hele nahkiste on täpselt kehasse, edasi-tagasi liigutamine käib tavalise kangi abil eest alt, seljatuge saab kergitada rullikust parema käega, istme kallet aga reguleerida elektriliselt esiserva all oleva kahe lüliti abil. Käsipiduri kang on peidus sügaval juhiistme vasaku serva all. Eestpoolt ikka nahaga ümbritsetud, tagapool aga paistavad kaks terastrossi paljalt põrandasse suunduvat. Kui romantiline! Samasuguse emotsiooniga täidavad teid ka pedaalid ja kõik lülitid. Tulede lüliti ja uksekäepidemed on pisikesed läikivad metallnupud, täpselt kui kuuekäigulise manuaalkasti käigukangi miniatuurid.
Kõik panipaigad on üksnes kas kinnastele või rahakotile. Tagaluugi all on aga võimalik veel üht katet kergitada, kuhu mahuks kogukas portfell, ja pealpool peaks siis lausa kohvri tarvis ruumi jaguma. Ega selle autoga palju pole vaja kaasas tassidagi, sest Premium Motorsi andmetel kaasneb Wiesmann GT omanikuks olemisega mõningaid privileege, nagu oma hotellikett, kus kindlasti on kõik teile vajalik.
Pakiruumi luuki saab väljas olles avada võtmega, sees istudes aga ainult siis, kui imeväike juhiuks, rohkem luuk, on avatud – nupp on nimelt kinnise ukse korral selle sees esiserva all. Istmesoojenduse ja peeglite reguleerimise nupud on aga keskkonsooli kindalaekas. Rool on pisike nagu kartautol ja kordan veel, et ilma turvapadjata. Keset rooli ilutseb üksnes Wiesmanni logo, pisike geko, mis on nii filigraanselt töödeldud, et sobiks riputada lausa hõbeketiga kaela. Turvavööd on muidugi ikka olemas ja ka väga hästi kinnihaakuvad iga võimsama kiirendusegagi. Käivituseks tuleb keerata võtmest süüde sisse ja seejärel vajutada metallist stardinuppu – ja te kuulete kohe fantastilist mörinat! Ma ei ole sellist BMW mootori häält küll kuulnud. Oi kui hästi see kogu ilu juurde sobib! Eriti maitsev on seda muidugi auto taga seistes nautida.
Nuppude rivist leiab ka Sport-kirjaga ja veojõukontrolli teenetest loobumise lüliti, aga selletagi teevad 367 hobust retrotõllaga teile sellist nalja, et kisub huilgama! 0–100 km/h 4,6 sekundiga. Kui aga natukenegi tee vihmast märg, on tagaveoline sportlane kohe külge ette rebimas ja peateele välja keerates võib liigselt gaasitades piruett täiesti märkamatult tulla! Kui on kohta, kus hullata, on teil soontes kindlalt ainult adrenaliin, sest esmapilgul võib tunduda, et kogu idee on olnud luua vaid imeilusa disainiga auto, kuid tegelikult on geko naha all samuti midagi imehead, täiesti eraldiseisvat ja võrreldamatut. Täpne on see pisike rool kurvides. Auto hoiab ka künklikel teedel end pinnase küljes täpselt nagu geko oma iminappade-varvastega. Sidur vajab konkreetset vajutamist ja mitte mingilgi määral libistamist. Käigud laksavad sisse mõnusa metalse kolksatusega – igas hetkes ikka sport ja retro läbisegi. Vapustavalt muljetavaldav! Ma tõesti tahan tänada vendi Wiesmanne! Suur tänu ja jõudu edaspidiseks!
