"Eks me istusime miilitsajaoskondades ikka põhjas, lõunas, ida ja läänes. Miks? Kui võrdlus tuua, siis Graps oli Nõukogude Liidu Rolling Stones. Tema käitumine hotellides, tema väljaastumised, tema ütlused, miilitsaid saadeti persse, hotellis märatseti, kogu aeg käis korralik talvesõda!" jutustab Ahelik.

"Aga Moskva poolt päästeti meid alati ära, nii et pikemaajalisi keelde ja repressioone ei tulnud. Eks Goskontserdi juudid tundsid kedagi jälle kõrgemal pool ja sealt jälle helistati oblastisse, ja sellest juba piisas, et midagi ei juhtunud. Kuna Graps oli nii populaarne, võis ta endale lubada rohkem, kui mõni teine," jätkab ta.

Üks kinniistumisi oli Turkmeenias. "Lendasime 13 päevaga 21 korda Turkmeenia siselendudega. Me ei julgenud oma asju jätta kontserdipaika, sest ei teadnud, kas need on ka järgmine päev seal alles. Mingis linnas pandigi meil kõik esinemisriided pihta. Ütlesime, et kui neid tagasi ei saa, siis jätame kontserdid ära. Asi lõppes sellega, et meid arreteeriti ja viidi miilitsajaoskonda. Süüdistus keerati hoopis meie vastu ja hakati hoopis meid ähvardama. Aga siis asi jälle kuidagi lahenes," maalib Ahelik pildi.

"Palangas istusime Grapsiga miilitsas koos kelneriga, kes meid teenindas. Murmanskis istusime, Omskis või Tomskis. Sapožnin kutsus peale järjekordset reisi kõik välja ja ütles Grapsile: !Andke mulle palun andeks, aga nii need asjad enam edasi kesta ei või." Graps ütles selle peale: !Annan küll!" See oli Grapsi üks legendaarsemaid lauseid ja situatsioone Filharmoonias," muigab Ahelik.

Jaltas käis Brežnevi poeg kontserdil ja kohalik filharmoonia direktor oli sabinas. Ütles Grapsile käsu vormis, et täna tuleb programm ära muuta ja mängida teistsuguseid lugusid. "Graps saatis ta muidugi persse. Pärast kontserti tuli Brežnevi poeg Grapsi kättpidi tänama. Fila direktor siis andis mõista, et "mina kutsusin ja mina tegin!"," meenutab muusik.

"Kunagi Odessas elasime hotelli Tšornoje More 10. korrusel. Sügisene aeg. Meie kõrvaltoas elas üks Goskontserdi administraator, kõvasti üle 70. Ta oli mingi tütarlapse meelitanud enda juurde tuppa, tiba üle kahekümnese. Tüdruk tahtis sealt ära põgeneda, aga see mees ei lasknud. Tüdruk põgenes rõdu peale ja see mees pani ta sinna kinni. Meie tõstsime tüdruku enda rõdule," muljetab ta.

Graps oli eriti hinnatud Venemaa pillimeeste hulgas. "Nikolai Agutini trummariga tuli ükskord jutuks, kuidas me käisime kunagi Lvovis ja peale kontserti keerati terve linn tagurpidi, tänavad suleti. Trummar ütles, et ta käis Grapsi kontsertidel ja lindistas neid kassettmakiga, pärast tegi koolibändiga tema lugusid, lauldes neid eesti keeles, nagu nad kassetilt tekstist aru said. Rääkisin mõne aja pärast selle loo Valeri Leontjevi trummarile, kes elas Moskvas. Tema ütles, et mis seal imelikku on?" kirjeldab Ahelik.

Kõik tegid nii, nemad ka. Magnetic Bandi lugusid mängiti Venemaal eesti keeles. "See näitab populaarsust. Jaltas kanti meid peale kontserti praktiliselt käte peal restorani. Populaarsed olid "Lady blues", polnud ühtegi kontserti, kus seda lugu poleks olnud ja "Sügisõhtu blues"," võtab ta asja kokku.