ARVUSTUS: Kas DDT oli endiselt tasemel?

Oktoobrikuises kolmapäevaõhtus avanes Saku Suurhalli kogunenud rokisõpradele võimalus kuulata ülemaailmset kuulsust nautivat ansamblit DDT, kes viimati külasta Eestit 2008. aastal. Ansambli populaarsusest andis aimu ohtrate fännisärkide arv kohalekogunenute seljas.

Hoolimata kontserdi varasest algusajast oli publikut kogunenud hulgaliselt. Kokku oli tulnud nii noorem generatsioon kui ka keskealised muusikasõbrad. Igaüks leidis kontserdilt endale kindlasti oma - kellele meeldis näppu visata ansambli rokkivamatele lugudele, kes eelistasid rahulikult rahvamassi äärealal nautida ballaade ja vanemaid rahulikumaid lugusid nagu "Osennjaja", "Eto vsjo" ja "Propavshii bez vesti". Suurepäraseks täienduseks Juri Shevtshuki laulule olid ka Aljona Romanova vokaalpartiid.

Kontsert oli väga meeleolukas ja mitmekülgne. Ühel hetkel jäi mulje, et oled rokk-kontserdi asemel hoopis professionaalsel jazzkontserdil, järgmisel aga võeti tempot maha ning esitati juba rahulikus tempos folgisugemetega lugusid.

Kindlaks ja publiku poolt oodatud pea kahetunnise kontsertkava lõpuosa looks oli ansambli
set-listis kohustuslikuks kujunenud "Rodina". Ei möödunud kontsert ka väikese segaduseta -
nimelt üritasid kaks noort jalgpallihuligaanide kombel signaalrakketidega saali elevust tuua,
kuid turvameeste kiire ning operatiivne tegutsemine lasi peale 20-sekundilist intsidenti kontserdil
turvaliselt jätkuda. Sellel tuuril suhteliselt askeetliku lavakujundusega esinenud ansambel oli sel
korral suuremat rõhku pannud just valgusmängule. Kõik kujundlik suudeti sedapuhku tuua kuulajani
ilma tossumasinaid kasutamata ning koos lavatagusele seinale projitseeritud visuaalidega mõjus
see omamoodi lummavalt. Oli igati väärt muusikaelamus ja jääb loota, et rahvale väga sümpaatne
Juri Shevtshuk koos ansambliga leiab peagi tee tagasi Eesti lavadele.