ARVUSTUS: Kurt Elling – viimane vanakooli crooner
Maailmas on tuhandeid lauljaid. On lauljaid, kes laulavad oma lõbuks duši all, on selliseid, kelle jaoks see on lihtsalt töö – ei midagi isiklikku, lihtsalt showbiz ja siis on Kurt Elling, vokaalvõlur, kes elab ja hingab muusikat.
Kurt Ellingu saabumist mõnele Jazzkaarele oli oodatud juba ammuilma. Jazzi žanris, mis seikleb kuskil kergema jazzi piirialadel, on raske leida tänasel päeval kedagi, kes oleks ennast sellisel viisil jazzilukku tsementeerinud nagu Kurt Elling. Lauljaid, kelle hääle või karisma jaoks pole ükski lugu liiga suur, võib tikutulega tagaotsima jääda. Elling võtab aga ette Frank Sinatra või Earth Wind & Fire’i loo ja teeb selle enda omaks. Kogu austuse juures palun unustage Michael Buble või Jamie Cullum. See ei ole lihtsalt mingi järjekordne odav Frankie koopia, Kurt Elling teab, millest ta laulab, lüürika on tema jaoks vähemalt sama oluline, kui muusikaline ja rütmiline punktuaalsus, seda nõuab ta nii endalt kui orkestrilt. Just artisti silmnähtavast armastusest nende elementide vastu, sünnib kuulaja silmade all midagi erakordset – mõnikord on see laul, mõnikord on see lugu, mida räägitakse muusika taustal. Vokalisti jaoks on oluline lisaks vokaalsele võimekusele, olla ka suurepärase fraseerimisoskusega ja mis põhiline – uskuda seda, millest laulad. Kui sellele lisada ka veel showmehelikkus, saabki kokku ühe artisti, kelle ühisnimetajaks on Kurt Elling.
Kuuldavasti kinkis Elling teda tol õhtul Nokia kontserdimajas saatvale Estonian Dream Big Bandile eelnevatel päevadel kurnavaid proove ja pani niisamutigi tuld ja tõrva näinud pillimeestes pähe allaandmismõtteid. Kuid orkester, mis kolmapäeva õhtul Nokia kontserdimajas laval oli, tundis muusikast siirast rõõmu, seda oli näha ja tunda. Nagu hulk ärevil väikseid koolilapsi, kes on paar päeva kurja vaeva näinud, et siis lõpuks eksamipäeval oma töö vilju maitsta, olles kindlad, et nad teavad vastust igale piletile. Elling võttis endale samas tihtipeale ka vastutuse orkestrit dirigeerida, mis jättis orkestri tavapärase konduktori, Siim Aimla, pigem rekvisiidi rolli.
Elling tõelise vanakooli crooneri võrdkuju, ehk pisut sentimentaalne, laval veidi edev, aga alati härrasmehelik. Pintsakutaskut ehtiv taskurätik on sama kohustuslik nagu ka Great American Songbooki repertuaar. „Lil’ Darling“ oli ka tolle õhtu vaieldamatuid tipphetki, ehkki pärleid jagus algusest lõpuni, venitades suu konstantselt kõrvuni – olgu siis mürisev vokaliis nagu „Resolution“ või Stevie Wonderi „Golden Lady“. Ellingu intensiivne laulmismaneer, punktuaalsus ja vaid temale omane fraseerimisoskus suutis üheaegselt kütkestada nii publikut kui oma mängu nautivat orkestrit ning ilmselt oleks ka Rongisõit suudetud sellise koosseisuga muuta tõeliseks muusikaliseks šedöövriks.
Taaskordse Grammy nominatsiooni pälvinud Kurt Elling on kindlasti teretulnud külaline ka järgmistel Jazzkaare kontserditel – Gustav Ernesaksale (kellega Elling oma esimesel külaskäigul Eestisse, aastal 1987, kohtus) pühendatud lisaloo „My Foolish Heart“ järelgi ei tahtnud aplaus kuidagimoodi vaibuda ning jääb ühte kaasaja aktuaalseimat jazzvokalisti tagasi ootama.
