"24-aastasena olen õnnelik, et olen selle vanuse kohta reisinud ja elanud paljudes kohtades. Kuigi sündisin Miamis, ei pea ma end päritolult muuks kui Maa elanikuks tervikuna. Ma leidsin õnne ja naudingu muusika loomisest keskkooliajal Amsterdamis elades ning pärast lõpetamist oli mul valida, mida eluga teha. Ma ei läinud ülikooli, sest arvasin, et see ei paku, mida ma vajan. See otsus pahandas mu vanemaid. Hakkasin hoopis tööle, tõestamaks oma lähedastele, et suudan ka ülikoolita end ise üleval pidada."

"Siis panin oma loovuse ootele ja hakkasin valgekraeks neljaks aastaks, ma kogusin palju teadmisi maailma kohta, mis meie ees, kui astuda täiskasvanuellu. Lõpupoole tundisn aga sisemiselt end tühjana ja loomingulisuse puudus võttis energia. Vaatasin mujale ja jätsin selle maailma, otsustades loovusele keskenduda," räägib noormees, kel passis nimeks Gustavo, artistinimi aga Delatoré.

Ta räägib, kuidas jõudis ka selleni, mida täna teeb: "Ma läksin Berliini, kuigi ma polnud seal käinud, et kohtuda artistidega ning viia end taas kurssi iseendaga. Seal, luues oma muusikat, mõistsin ma, et mind inspireerivad erinevad kohad ja muusika, mille keskel olen seni elanud. Teadsin, et ma ei rahuldu, kui jään vaid ühele žanrile truuks, sest kuulan erinevaid stiile erinevatest kultuuridest. Siis sündiski 1ST International Artist (Esimene rahvusvaheline artist - toim.), kelle eesmärgiks on reisimine, kultuuridesse ja traditsioonidesse integreerumine ning nendes riikides ja linnades muusika loomine. Minu muusika on minu nägemus sellest riigist või linnast, millele selle lõin," kirjeldab mees, kuidas saab end rahvusvaheliseks artistiks nimetada - sest ta tõepoolest teeb oma muusikat rahvusvaheliselt.

Rahvusvaheline sõprus tõi ta ka Eestisse - nimelt oli tal keskkooliajal Eesti sõpru ja see maa ning loovad inimesed paelusid teda piisavalt, et siia ka muusikat looma tulla. "Minu esimene video valmis Stroomi rannas. Produtsent Clxus on Eestis ja ma tahtsin kaasata loomisportsessi palju Eestit ja selle inimesi, nii sündiski idee tulla siia nende loominguliste inimeste hulka seda tegema," selgitab ta.

Kogenud mõne kuu jooksul siin mitmeid Eestimaa tahke, ei saa jätta küsimata ei siinsete inimeste ega muu kohta, mis ühele ladina temperamendiga mehele silma ehk jäänud ning seda reisi meenutama jäävad. "Peale "Sangria" video loomist jääb eredalt meelde kindlasti minu esimene avalik ülesastumine, mis toimus Surfilaagris. Mis inimestesse puutub, siis ma väldin igasugu eelarvamusi ja püüan ise veenduda ning võin rõõmuga öelda, et eestlased on kaasaegsed, lahked ja kirglikud. Ma soovitaks sõpradele ka siinset loodust. See võttis mind sõnatuks, kui kaunis siin on. Mind üllatas ka, kui avatud meelega eestlased on ja kuidas väike riik suudab kohaneda suure maailma lõputu muutumisega, mille keskel ta on."

Olid siin pikalt. Millised kohalikud artistid sulle kõrva jäid? "Ma ei pruukinud küll aru saada, mida nad ütlevad, aga tunnen ära hea muusika, kui seda kuulen. Mainimist väärivad kindlasti Tommy Cash, Nublu, Grete Paia ja Cartoon."

Kuhu edasi? "Selleks, et teada, kuhu ma järgmiseks lähen, pead mind jälgima sotsmeedias. Ma töötan asjade kallal pidevalt ning mul on silm peal mitmel kohal."