Hackett on „Genesis Extended“ show’ga tuuritanud üle maailma eelmise aasta algusest saadik. Nokia Kontserdimajas tulevad esitamisele lood, mis tõid esimestena maailmakuulsust nii temale, kui ta endistele bändikaaslastele. Kuid see pole esimest korda Hackettil Eestit külastada. Nimelt oli ta üks esimesi Lääne rokkstaare, kes külastas Tallinna, esinedes aastal 1988 esimesel Rock Summeril.

Hackett liitus Genesisega - millest sai üks maailma kuulsamaid progressiivse rocki esitajaid läbi ajaloo - aastal 1971, vahetult peale selle asutamist. Hackett postitas kuulutuse ajakirja Melody Maker, kus avaldas soovi liituda bändiga, mille eesmärgiks oleks enamat kui viljeleda iganenud, stagnantseid muusikavorme. Genesise vokalistile Peter Gabrielile jäi see kuulutus koheselt silma ning ei möödunud palju aega kuni Hackett leidis end nende juhtiva kitarristina. Hacketti hakkajalik suhtumine uutesse ideedesse, innovatiivne kitarrikäsitlemine ja esitamisviis lõidki Genesisele omapärase heli, mis sulatab endas kokku Euroopalikult klassikalise ja harmoonilise viisi, põhja Euroopa rahvusmuusika omapära ning kaasaegse rocki elektrilise särtsu. Tema kitarrimäng kõlab tihti fantastilisena, kaasates nii laia helistikku, et see ületab kõik pilli piirangud ja kuulajate ootused. Samas tema akustilise kitarri käsitlemine on vägagi klassikaline, võttes paljuski eeskuju Hacketti lapsepõlve kangelasest - Andrés Segoviast.

Peale Genesise 1977. aasta ülimenukat maailmaturneed lahkus Hackett bändist, et jätkata eduka soolokarjääriga. Läbi aastate on Hackett loonud teoseid väga erinevate artistidega - alustades pehmete R&B lauljatega ja lõpetades tulihingeliste Brasiilia muusikutega. Samuti on Hackett proovinud oma kätt traditsioonilisel bluusil, klassikalisel nailonkeeltega kuuekeelsel ja sümfoonilise orkestri alal.

Hiljuti lõpetas suurmeister uue eklektilise albumi esialgse lindistuse. Kuid enne viimaste muudatuste tegemist jõuab ta tagasi Eestisse, et esitada klassikaline Genesis etteaste. Steve Hackett mängis olulist rolli, tutvustades eestlastele Lääne Euroopa rokkmuusikat veel siis, kui Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud.  Ta oli üks väheseid välismaiseid artiste, kes esines Tallinnas aastal 1988 - ajalukku läinud esimesel Rock Summeril. Kuna tekkisid logistilised probleemid bändi täiemahulise pillide komplekti maaletoomisega, mängis Hackett terve oma esinemise akustilisel kitarril. Viimastes vestlustes tunnistas Hackett, et see oli vaevanõudev aga väga rahuldav kogemus - astuda lavale vaikse akustilise kitarriga ja püüda 100000-pealise publiku tähelepanu, kes janunesid nii muusikalise, poliitilise kui ka sotsiaalse muutuse järele.

Hacketti kogemused annavad ülevaate ENSV-st läbi välismaalase pilgu, mil riik oli kiikumas Laulva Revolutsiooni ja taasiseseisvumise ääremail. Ta kirjeldas, kuidas kõik läänest saabunud esinejad olid majutatud ühe hotelli samale korrusele, mille trepiesiseid valvasid morni väljanägemisega, kahtlased korrapidajad. Kuna reisimine Eestisse aastal 1988 oli nii ebakindel, ei tekkinud Hackettil võimalust seda riiki tundma õppida, küll aga sai ta võimsa kogemuse sealt lahkudes. Viimane kord hotellist väljudes oli ta kohustatud valuutat vahetama, kuna rublade väljaviimine Nõukogude Liidust oli keelatud. Ta lähenes range pilguga hotellitöötaja juurde, eemaldas kõik olemasoleva raha enda taskutest ja ulatas selle letile. Selle peale puhkes proua pisaratesse. Hackett ei teadnud täpset raha väärtust mis maksti välja prominentsetele välismaistele külalistele, kuid reaktsioonist oli näha, et see oli kordades rohkem kui keskmise väikeametniku palk aastal 1988.

Kohtumisel Hackettiga esitasin veel mitmeid küsimusi tema eelmise Eesti külastuse kohta ning mida ta loodab korda saata seekord aprillis.


Kui esinesid aastal 1988 Rock Summeril, vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, kas oli tunda seda ajalooliselt tähtsa hetke pinget või said sa sellest aru alles tagantjärgi?

See tunne tekkis vahetult peale saabumist ning kasvas pidevalt, kuna õhk oli pabinast ja ärevusest paks - Eesti rahvuslipp oli just heisatud.


Võrreldes sarnaseid üritusi Suurbritannias, Šveitsis või Ühendriikides, kuidas oli 1988 aasta festival korraldatud?

Festival oli väga mõnus. See oli hästi organiseeritud ja publik oli väga entusiastlik, arvestades isegi seda, et ma mängisin akustilise kitarriga. Esitus oli ka otseülekandes rahvuslikul kanalil.


Juhtusid sa nägema ka midagi muud Eestist sel külaskäigul?

Ma nägin kui kaunis on Tallinna vanalinn ja kui sõbralikud olid inimesed tänavatel.


Sa käisid Eestis esinemas veel üks kord peale aastat 1988. Millal see oli ja millised olid muutused?

Umbes kolm või neli aastat hiljem esinesin seal jälle. Kõik oli muutunud ja olukord paistis palju rahulikum olevat. Tundus nagu kuuekümnendad olid äkki kohale jõudnud! (Viide 1960ndate Läänelikule sotsiaalrevolutsioonile)


Mida oodata Eesti publikul, kellel pole veel olnud võimalust näha Genesis-st laval mängimas?

Sellest tuleb täiemahuline 1970ndate Genesis  show, kus me esitame teoseid, mida me oleme alati armastanud mängida.


Vaatamata Nõukogude Liidu okupatsioonile oli Eestis 1970ndatel üks kõige arenenumaid progressivse muusika maastike väljaspool Suurbritanniat. Mis oleks sinu sõnum noortele Eesti muusikutele, kes tahavad taasäratada progressiivse muusika Eestis?

Ma tean, et Eestis on väga palju häid muusikuid, sest ma olen neid Tallinnas näinud ja kuulnud. Ma soovitan jääda truuks muusikale, mida armastad ja näidata kõigile kui põnev ja huvitav progressivne muusika olla võib.


Kui on veel midagi, mida sooviksid mainida tulevasest kontserdist oma Eesti fännidele, lase käia.

Bänd sooritab võimsa etteaste ja valgustus-efektid on vähemalt samal tasemel, nii et see tuleb suursugune show ja me mängime väga paljusi tolle ajastu levinud hitte. Me väga ootame kohtumist teiega Eestis.

Intervjuu ilmus esmakordselt inglise keeles portaalis EstonianWorld.