Jüri Makarov: festivali kritiseerijad ei tea muusikast midagi

Muusikategelane Jüri Makarov räägib Publikule, mis tunne on uuesti korraldada nostalgiahõngulist suvefestivali Rock Summer, keda ta kõige rohkem lavale ootab, mis tundeid tekitab temas Rock Summeri "kõll" ning mis juhtub, kui festivalile ei suudeta piisavalt pileteid müüa.

Kohtume Rock Summeri vaimse isaga Tallinna lauluväljakul, kus käib kibekiire lava ehitamine ning festivaliks valmistumine. Kõndides Makaroviga kohtumispaigast laululava treppideni, teretab ta mitmeid eeloleva festivaliga seotud asjapulki. Õhus on elevust ja pinget ning samm on kontserdikorraldajal kiire.

Tuli takus?

Ei ole, aega on palju. Tunnis on ikka 60 minutit, kuigi täna võiks rohkem olla.

Mis tunne Teid valdab, et lauluväljakul juba mõne aja pärast lavad esinejate ja publikuga täituvad?

Ei ole mingit tunnet, tegemise tunne on. See on eriline tunne. Seda ei saa kirjeldada, kui inimesed ei ole seda ise kogenud. See on pingeline protsess, kus kõik muutub: inimesed muutuvad, artistid muutuvad. Kui algab lavade ülespanek ja ehitusprotsess, on hilja midagi muuta. Korraldaja töö on tule kustutamine. Kui oled etteaimav ja tead, kust tuli tekib, ei juhtu midagi. 34-aasta jooksul on see minu jaoks kuuesajas kontsert, mida korraldada.

Keda ise kõige rohkem lavale ootate?

Tahan väga näha, mida teeb 23-aastane Briti blueskitarrist Oli Brown. Tahaks kuulda uut Mumiy Trolli seni avalikkusele kättesaamatut täispikka kauamängivat, uusi Vaiko Epliku lugusid ning kaeda, mida ta oma videotega tahab publikule öelda. Bryan Adamsit, keda ma olen mitu korda näinud, on mind alati väga meeldivalt üllatanud. Tahan kuulda, miks Marya Roxx on Ameerikas nii populaarne, et tal graafikus 150-200 kontserti aastas on. Kõige rohkem raputas mind Briti ansambel Skindread, kes mulle möödunud aastal lausa seitli pähe rokkis. Kahjuks ei ole viimasel ajal muusikas sisu ega mõtet, ei midagi rikastavat - müüakse moodi, välist kesta.

Kas vana hea Rock Summeri „kõll" võtab siiani silma märjaks?

Iga laulupidu lõppes selle lauluga, see rääkis sellest, mida meil ei ole. Minu arvates võiks „Mu isamaa on minu arm" olla Eesti hümn. See laul võtab mul siiani pisarad silma. Ma ei tea miks, aga võtab. Lauljad tahtsid protesti märgiks seda veelkord esitada. Nad tegid seda ja veel hardamalt, ilusamalt ja pisaraterohkemalt. Me igatsesime soojust; tunnet, mida meil tol hetkel ei olnud. Esimest aastat Rock Summerit tehes ei tulnud festivali hümni valides teist laulu mõttessegi.

Festivali piletimüügiedu ümber on palju spekuleeritud. Mis on halvim stsenaarium, kui ei õnnestu festivalile piisavalt pileteid müüa?

Ma ei spekuleeriks. Toon näite: kaks nädalat tagasi olime Moskvas, kus meie festivali piletite eelmüük oli 2500, kuid üritusele müüdi samal ja viimasel päeval kokku 16 000 piletit. Inimene ei otsusta ette. Täna ütleb nii mõnigi korraldaja, et on nii ja nii palju pileteid müüdud või broneeritud, aga kunagi ei tea ette. See, et piletimüügi andmed ei ole avalikud, panevad inimesed spekuleerima. Robbiele on siseluure andmetel müüdud 5000 piletit. Meil on hea meel, et meile on rohkem. Muidugi lootsime, et müüakse 20 000 piletit ja loodan tänaseni, kuna artistid on meil väga head. Muusikal ei ole konkurente. Muusika on ühine nimetaja, ta on abiline, mis kõrgendab inimese seisundit. Kui inimene hakkab rääkima konkurentsist, räägib ta rahast. See, et keegi üritab pahatahtlikult öelda, et festivali artistinimekiri on imelik, tähendab, et ta ei tea muusikast midagi. Nii saab öelda vaid inimene, kes hoolib rahast, mitte muusikast. Isiklikult loodan, et inimesed külastavad kõiki suveüritusi. Meil on väga hea ja mitmekesine nimekiri - seal on rokki ja täiskasvanud inimestele paar-kolm artisti. Inimesed tulevad siia tunnet saama. Esimesel Summeril ei olnud kuulajatel vahet, kes siin laulis.