KÕIK FOTOD: Mis siis ikkagi juhtus Positivusel?

 (5)
KÕIK FOTOD: Mis siis ikkagi juhtus Positivusel?
Foto: Andrus Raudsalu

Hea lugeja, vaatamata provokatiivsele pealkirjale ei ava see artikkel Positivusel möllanud toidumürgituse tagamaid ega avalda ka muid skandaale. Positivus on küll kasvanud meediasündmuseks, mille ümber keerutatakse nüüd juba tolmu samaväärselt Õllesummeriga kuid erinevalt viimatinimetatust on Positivuse sisu siiski muusika ja head muusikat oli ka sel aastal enam kui küll. Allpool annan ülevaate sel aastal Baltikumi suurimal muusikafestivalil esinenud artistidest. Ülevaade ei pretendeeri täielikkusele, kuna Positivus on kasvanud nii suureks, et ühe inimese võimuses pole enam kõiki artiste näha isegi juhul kui ummisjalu ühe lava juurest teise juurde joosta - lavasid oli sel aastal 6.

Kuna pidin tegema valiku, siis tegin selle täielikult oma huvidest lähtuvalt. Seega on antud ülevaade subjektiivne ja autori isiklikest eelistustest kantud. Andku minust erineva muusikamaitsega lugejad mulle andeks, kui mõni nende lemmikartist on jäänud kajastamata või pole piisavalt kiita saanud.

Esimese asjana jätsin oma programmist välja Red Bull Music Academy lava, kus hommikust õhtuni mängisid erinevad DJ-d. Kuuldavasti mõned neist ka väga head. Samuti oli lava ise kolinud seniselt kohalt söögituru kõrval sinna, kus enne asus suuruselt teine lava, ning nägi väga soliidne välja. DJ-d vaatasid rahvale ülalt 5 meetri kõrguselt alla ja nende sette elustas lavasuurune LED-sein. Muuhulgas astus üles ka mitu Eesti päritolu DJ-d. Siiski otsustasin eelistada elavat muusikat elektroonilisele.
Festivali avapaugu andis I Love You Recordsi laval üles astunud Tenfold Rabbit. Laiema avalikkuse ette jõudis Tenfold Rabbit Noortebändi finaalis eelmisel sügisel, millele järgnes üllatuslik 3. koht Eesti Laulul. Umbes aasta tegutsenud bändile on jõudmine I Love You lavale kindlasti suur saavutus. Meenutagem, et Ewert and The Two Dragons'i tähelend sai tuult tiibadesse samalt lavalt 3 aastat tagasi. 
Igatahes läks Tenfold Rabbiti keikka täismajale. Arvestades varast algusaega kell 16:00 poleks seda osanud oodata. Tenfold Rabbit andis pärast esinemist I Love You laval ka ekspromt kontserdi naturaalpillidel Tallin Music Week'i telgis.
Loomulikult olid kuulajaskonna hulgas mõlemas kohas peamiselt eestlased. Ka üldiselt võis sel aastal eesti keelt Positivusel igal pool ja kogu aeg kuulda. Eestist osteti ca 4000 piletit (kokku 25000 külastajat). Seega on festivalist saamas tõeline eesti-läti muusikasõpru ühendav üritus. Ka Eesti bände astus sel aastal koguni 14 ning lisaks veel 6 Eesti DJ-d. Jämedalt arvutades teeb see Eesti/Läti esinejate suhteks ca 1:2,5. Ei mäleta, et Eestis oleks sellise suhtega festivali toimunud. Kindlasti tuleb siinkohal öelda tänusõnad nii Helen Sildnale kui ka Ewerti ja Draakonite managerile Toomas Olljumile - mõlemad on teinud aktiivset tööd Eesti ja Läti muusikascene ühendamiseks. 
Seotud lood:

Esimsesel päeval astusid kodumaistest artistidest üles veel Malcolm Lincoln jaMimicry. Esimene neist festivali number 2 laval - Nordea laval, mida ta jagas King Charlesi, Wild Beasts'i ja Damien Rice'iga. Kuna Malcolm pakkus oma tavapärast kava, tegin peale mõningast kuulamist otsuse vaadata hoopis Läti lauljat/laulukirjutajat Alise Joste't, kuna umbes aasta tagasi jättis ta Von Krahlis väga hea mulje. Alise, kes esineb üksi, saates ennast naturaalkitarril võlub oma hapruse, lihtsuse ja siirusega. Kindlasti soovitan kunagi ära vaadata. 

Loe veel

Positivusel on alati nii, et seninägemata või täiesti tundmatud artistid võivad sind positiivselt üllatada. Esimene üllatus saabus Palladiumi lavalt kus astus üles Läti roots-bluesi ja rocki segav grupp The Big Bluff. Kusagil Bullfrog Browni ja Jack White'i vahel balansseeriv trio pakkus higise ja üleskeerava muusikaelamuse. Soovitan lives kuulata.
Järgmine mulle praktiliselt tundmatu artist oli Lucy Rose. Tema tutvustuses äratas usaldust see, et tegu on Bombay Bicycle Club'i bäkilauljaga. Lucy Rose'i soolokarjäär on alles algusjärgus, aga igatahes on tegu paljutlubava artistiga. Lucy Rose muusika on õrn ja kerge aga kindlasti mitte kergekaaluline. Lood on meeldejäävad. Septembris, kui Lucy debüütplaat ilmub, lähen seda poest otsima.
Festivali pealava tõmbas pauguga käima prantsuse powerpop/electro-rock duoHousse de Racket. Vaatamata varasele kellaajale ja sellele, et Housse de Racket laulab prantsuse keeles, suudeti rahavs kaasa elama ja tantsima panna. Osad lood kus süntesaatoreid rohkem kasutati, tekitasid paralleeli lausa Kraftwekiga roki võtmes. Veel üks positiivne üllatus. 

Hea muusika jätkus Nordea laval kus astus üles inglise õdede Hannah ja Colette Thurlow projekt nimega 2:54. Kuskil PJ Harvey, Sonic Youth'i ja Warpainti radadel liikuva bändi nimi tuleneb ajast kus Hannah hakkas õdede tollasele punkbändile kirjutama lugusid mis olid pikemad kui 2 minutit ja Colette oma sõnul "lõpetas karjumise ja hakkas laulma". Ja see tuleb tal suurepäraselt välja! Igatahes, kitarr ja must nahk ei lähe kunagi moest. Soovitan kuulata nii lives kui ka plaadi pealt.
Suurema elamuseta jätsid mind Rootsi pop-duo Niki & The Dove ja UK Vondelpark. Esimene oli minu maitsele liiga Kate Bush, teine jäi lihtsalt festivali lahedate rokiüllatustega võrreldes liiga pehmeks ja äraolevaks. Ehk oleks mõnes muus kontekstis mõlemad parema mulje jätnud.

Vondelparki külvatud igavust sain ravida kuna sattusin täiesti juhuslikult Palladiumi lavale kus astus astus üles Läti rokkbänd Laime Pilniga. Palladiumi lava asus telgis, mis oli Laime Piniga esinemise ajaks muutunud higiseks moshpitiks, mida ääristasid kiljuvad naised. Tõeline rock power kõige ehedamal kujul. Seda läti noorte meeste Led Zeppelini soovitan kindlasti lives vaadata/kuulata.

Kahjuks jättis ka Friendly Fires, mida huviga ootasin veidi igava mulje. Kõik oli paigas, rahvas elas kaasa ja bänd esines mõnuga, kuid ilmselt oli just kogetud rokielamus liiga selgelt kummitamas. Samas järgmine esineja King Charles ei saa kedagi külmaks jätta. Eelmisel aastal jättis ta Positivusel unustamatu mulje. Kontserdile eelnenud pressikonverentsil teatas ta, et ei kavatse lavale tulla sukkpükstes ja ronida lavatellingute otsa, kuna tal olevat just ühe sellise ronimise käigus sukkpüksid lava üleval ääres rippudes jalgevahelt katki läinud. Lubadus oli pakkuda midagi hoopis uut.

King Charles'i esinemine tõi Nordea lava ette niipalju inimesi kui sinna maksimaalselt mahtus. Rahvas oli kuningat oodanud - lauludele lauldi esimesest loost alates kaasa. Hoopis uus oli King Charlesi kava, kust võis leida nii kantri kui ka kariibi sugemetega muusikat. Kui eelmisel korral nimetasin King Charlesi Frank Zappa taaskehastuseks, siis seekordne etteaste ainult süvendas seda arvamust. Muretsege endale plaadid (nüüd on neid siis 2), saate isegi aru :)

Kuigi minu jaoks oli õhtu peaesineja King Carles, siis ametlik lõpetaja ja peaesineja oli Keane. Keane on artist, keda Positivus on üritatud juba aastaid festivalile tuua. Ootamine tasus ennast ära - laval on Keane palju elavam, kui plaadilt kuulates mulje võb jääda. Loomulikult oli kogu pealava esine plats kuulajaid paksult täis. Loogiline ka, Keane'i uus kevadel ilmunud album Strangeland tõusis viiendat korda albumimüügi tabelite tippu (seda trikki suudavad ületada vaid biitlid) ja nende kontserdid müüakse kodumaal läbi mõne minutiga. Ja loomulikult on and head. Pikapeale hakkas vaid tunduma, et ehk on kõik lood liiga üheülbalise popi valemiga loodud. Siinkohal kuluks neile kübeke King Charlesi variatiivsust ära. Kui vahepeal tuleks bluusi või burleski oleks asi hoopis lõbusam.

Positivuse päevad lõpevad tantsuplatsidel, kinotelgis, rannas või soliidses seltskonnas muusikaelamusi läbi arutades. Misiganes moel, aga enamasti ikka alles siis kui päike ammu tõusnud on. Seetõttu on teise päeva esimesed esinejad kehvas olukorras - ma pole kindel mitu inimest jõudis esimesele kontserdile, mis algas 11:30. 
Siiski vedasid sõbrad lätlased mu kohale kui veidi enne kolme alustas pealaval Skyforger. Oh üllatust, aga tuleb välja, et igas riigis on oma Metsatöll. Läti Metsatöll on Skyforger. Laulud on etnomuusikast kantud ja räägivad sellest, kuidas kanged Läti mehed nahutasid ristirüütleid, eestlasi ja muid vaenlasi (kõlab tuttavalt, eks). Samuti on Skyforger vähemalt sama populaarne kui Metsatöll. Seetõttu kutsus tema etteaste niivõrd varane aeg esile paljude läti fännide pahameele.

Teisel päeval oli üks väikestest lavadest Tallinn Music Week'i päralt, ning tänu sellele astus Positivusel üles terve rida Eesti artiste. Kuna pidin tegema valiku, mida kuulata/vaadata siis otsustasin need bändid, keda ka kodumaal näha saab sel korral tahaplaanile jätta. Siiski sattusin telgist läbi nii Tiit Kikase kui State Of Zoeesinemise ajal. Tore oli näha, et mõlema vastu oli huvi ja seda mitte ainult eestlaste poolt. Uus indiebänd Cashier No. 9 Belfastist jäi meelde laheda pretensioonitu iisi-indie'ga.

Superlahe oli sel aastal ainuke USA-st pärit bänd Givers eesotsas laulva naistrummari Tiffany Lamson'iga. Lousianast pärit 5-liikmeline bänd mängis southern rocki sugemetega indiepoppi. Veel üks väärt leid Positivuselt.

Giversi esinemine tegi inimesed rõõmsaks ja vaatamata kallavale vihmale leidsid kuulajad mooduse kuidas vihm ja pori meelelahutuseks keerata.

Igati tervitatav on ka bluusibändide ilmumine Positivusele. Briti buusimees Jamie N Commons'i muusika tuleb otse tüüpide südamest ja vokaal millega seda edasi antakse on vapustavalt hea. Lugudest jookseb läbi Nick Cave'ile omane religiooni, eriti selle tumedama poole teema. Jamie't, kes on tõusev täht ka bluusi kodumaal USA-s julgen soovitada nii lives kui helikandjal.
Ewert and The Two Dragons esines Positivuse pealaval teise päeva keskel. Vabalt võiks öelda, et tegu oli ühe peaesinejaga. Rahvas oli Ewertit ja Draakoneid oodanud - lood olid peas ja kõik laulsid kaasa alates seimese loo - In the End There's Only Love esimestest taktidest. Ewert tänas kuulajaid ja ütles, et osaliselt on nemad ja Positivus ka Draakonite tähelennu hooandjad. Mäletatavasti on Draakonid esinenud Positivuse kõigil lavadel alaustades 2 aastat tagasi I Love You lavalt, astudes eelmisel aastal üles Nordea laval ja jõudes sel aastal pealavale. Vaatamata mõned tunnid varem alanud paduvihmale, lõid kuulajad varju alla põgenemise asemel poriloikudes tantsu. Ja siis juhtus ka ime - Ewert ja Draakonid suutsid oma etteastega vihma Positivuselt terveks järelejäänud päevaks minema peletada. Järgmiseks päevaks oli Good Man Down tõusnud Läti iTunes'i kõige populaarsemaks looks.

Nordea laval üles astunud UK bänd Fanfarlo. Nenede trompetit ja viiulit kaasavad kompositsioonid meenutasid ka selliseid lahedaid bände nagu Beirut või Neutral Milk Hotel. Segades jazzi, folgi ja pungikõlasid kuid siiski indie rockist mitte liiga kaugele kandudes andis bänd fännidele meeldejääva kontserdi. Fanfarlot oodati Positivusele juba aasta tagasi, seekord and vabandasid et ei saanud varem tulla ja lubasid kindlasti naasta. Kuluaarides sahistati ka, et bändil oli plaanis viimase loo ajal publikut ennast riidest lahti koorima meelitada. See jäi siiski teadmata põhjustel ära. Eks järgmine kord siis. Mina igatahes jään ootama misiganes uut kokkupuudet selle bändiga. Vahepeal kuulan plaate.

Pealaval üles astunud post-dubstepi üks populaarsemiad esindajaid SBTRKT Live jättis mind suhteliselt külmaks. Ilmselt on probleem minus, sest ma pole olnud kunagi dubstepi fänn, ilmselt siis ka mitte post-dubstepi oma. Lava ette kogunenud fännid jäid igatahes rahule. 
Ja umbes pealeSBTRKT'i saabus see mida võiks nimetada Positivuse Grande Finale'ks. Üles astusid järjest Wild BeastsThe VaccinesDamien Rice ja Manic Street Preachers.
Ja nende vahele mahtus veel kaks suurepärast bändi, kellest ühte teadsin varem ja teine oli täielik üllatus.
I Love You Recordsi laval astus üles eelmise aasta Noortebändi konkursi võitja Sibyl Vane. Nende esinemise ajal oli telk täis ja Pärnu trio ajas publiku hüppama, kargama, tantsima, misiganes. Sibyl Vane näol on tegemist kindlasti ühe omanäolisema ja väga tugeva Eesti artistiga, kelle tähelendu saame veel nautida. Soovitan nad kindlasti kodumaal üle vaadata veel enne kui nad Ewerti ja Draakonite kombel laia maailma kontserte andma kaovad. Muuseas on Sibyl Vane'l ette näidata plaadileping I Love You Records'iga - sama plaadifirmaga mis andis välja ka Ewert and The Two Dragons'i hittalbumi Good Man Down.


Samaaegselt Damien Rice'iga astus festivali mõistes suhteliselt nurga taga randa viiva tee ääres asuval Arts and Music laval üles Läti bänd Sudi. Kuna bändi nimi oli üsna provokatiivne (sudi - läti keeles s***), siis otsustasin Damien Rice mõneks ajaks hüljata, et see bänd üle vaadata. Uskumatu, aga tegu oli tõelise leiuga. Tillukese lava ette ei tahtnud publik kuidagi ära mahtuda ja mis kõige veidram - paljud inimesed kes kiirustasid rannast Damien Rice'i kuulama jäid silmas punnis Sudi't vaatama ja unustasidki ennast sinna lava ette. Bändist mis kõikus kuskil roki ja pungi vahepeal õhkus Mars Volta'likku hullumeelsust ja energiat. Kusjuures bänd oli täielikuks üllatuseks ka Läti undergroundi läbi ja lõhki tundvatele inimestele. Kõige paremini iseloomustab bändi ilmselt ühe vana läti punkari õnnis ohe peale nende esinemist: "Rock'n roll is not dead". Soovitan võimalusel lives vaadata (NB! lood on lätikeelsed).
Inglise indie/post-punk bänd Wild Beasts oli selle Positivuse line-up'is minu peamine lemmik, keda lives näha olen igatsenud juba kaua. Wild Beasts on laval super - nende lavashow on nii vahetu, et tundub nagu istuks vanade sõpradega ümber lõkke. Puuduvad eriefektid ja kostüümid. Puhas aga väga-väga hea muusika, millele annab erakordse kõla frontmani Hayden Thorpe superhääl. 10 aastat tegutsenud bänd on vaatamata suurele edule suutnud siiski truuks jääda on indie juurtele ja pole muutunud mainstreamiks, kuigi nende viimane kauamängivSmother laiendas oluliselt bändi kõlapilti. Loodan,et saan neid varsti kuskil veel näha. Plaadid on juba niikuinii pudiks käiatud.

 
The Vaccines jäi minu jaoks Wild Beasts'i varju. Loomulikult on Wild Beasts saanud ka kauem harjutada. Vaccines oli veel kaks aastat tagasi suhteliselt tundmatu bänd samas kui Beasts oli selleks ajaks kaks kauamängivat välja andnud. Igatahes on The Vaccines siin, et kidrarokk massidesse tgasi tuua. See soov pungitab välja nii frontmani Justin Young'i energilisest lavapresensist kui ka Freddie Gowan'i kitarriheerose poosidest. Võib olla on praegu veel haipi rohkem kui sisu (nt. NME Band of Year 2011), aga materjal on igatahes lubav.
Tean tervet rida inimesi, kes tuid Positivusele vaid Damien Rice'i nimi huulil. Ise olin Rice'i suhtes skeptiline, aga asjata. Seista üksi akustilise kitarriga tuhandete ja tuhandete inimieste ees ning panna nad kaasa elama on kindlasti anne. Rice andis väga südamliku ja sooja kontserdi, mis oli nauditav ka žanrit mittefännavatele kuulajatele.

Positivuse lõpetas Manic Street Preachers. Wales'i rokkarid esinesid Positivusel ka 4 aastat tagasi ja meenutasid seda soojade sõnadega. Samuti oli rahvas neid oodanud. Mõnes mõttes on tegu alternatiivroki dinosaurustega, kes tundusid Positivuse laval teiste märksa "nooremate" bändide kõrval veidi veidratena. Veidrust lisas ka bändi glämmilik lavakujundus kus domineerisid roosade led-õitega puud ja peegitükikestega kaetud mannekeenid ning loomade kujud. Ja loomulikult oli kõige glämmim bassimees Nicky Wire ise.
Manicute muuika töötas. Seti tõmbas käima Motorcycle Emptiness, ilmselt oleks olnud raske leida paremat lugu, mis kogu rahva kohe elama oleks pannud.
Seti vahepeal pidasid nii Nicky Wire kui ka frontman James Dean Bradfield vastastikku nõretavaid kiidukõnesid ("you have been my guitar hero"). Veidral kombel polnudki see cheesy. Oligi selline vanade heade rokipeerude tunne. Pea kaks tundi hiljem tõmbas "If You Tolerate This.. " otsad kokku ja selleks korraks oligi Positivus läbi.
Lõpkokkuvõttes tuleb ennast korrates tõdeda, et sel aastal oli jälle kõige lahedam ja veel rohkm avastamisrõõmu kui mullu. Jään huviga järgmise aasta artistide väljakuulutamist ootama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare