Ülipikad kontserdid kui isiklik kaubamärk

Bruce, kes ongi üldiselt tuntud mitmetunniste kontsertide poolest, pigistas eile välja lausa 4 tundi 6 minutit, mis on tema kõigi aegade pikim esinemine. Põhjus, miks tema showd tavaliselt ilma igausuguse vaevata nõnda pikaks kujunevad, seisneb selles, et tal lihtsalt ongi niivõrd palju hitte.

Kui võtta kasvõi “Rocking All Over the World”, millega ta alustas või “Higher and Higher”, “Twist and Shout”, “Prove It All Night”, “Back In Your Arms” või “Light of Day“ — kõigi puhul oli legendaarsel muusikul vaja vaid kolm korda käsi kokku lüüa ning terve publik plaksutas rütmiseliselt ja laulis kaasa kuni lugude lõpuni, ilma et neile seda teist korda meelde oleks pidanud tuletama.

Sildisuhtlus — küsi ja sulle antakse!

Üks omapärane nähtus, mida Springsteen harrastab, on tõmmata laval suurte papist siltide hulgast loosi, milliseid lugusid järgmiseks mängida. Lisaks kaasab ta oma esinemisse ka publikut — näiteks loo “Waiting on a Sunny Day” ajal valiti üks noor poiss refrääni laulma ning “Dancing in the Dark” ajal keerutasid kolm naisterahvast laval jalga koos kuulsate pillimeestega.

Sildisuhtlus on Springsteeni kontsertidel üleüldiselt väga levinud, nii ka Helsingis. Näiteks vehkis rahvas sääraste loosingutega nagu “Max, kas ma palun saaksin Su trummipulgad endale?” “Palun anna mulle oma suupill!”  ja muud säärast. Ning uskuge või, asi läks õnneks. Trummipulgad rändasid täpselt selle inimese kätte, kes neid soovinud oli. Suupilli ei raatsitud siiski loovutada.

Tõlkinud Anne Sääsk, teksti autor Charles Landau

Ülejäänud pilte vaata SIIT!

*