Killswitch Engage esines üle viie ja poole aasta jälle Eestis, seekord uue-vana vokalistiga, kes naases bändi pärast kümme aastat eemal olemist. Jessie Leach, kellele oli tegemist esimese korraga Eestis, jagas lava pealt kiidusõnu Eesti kohta, mis olevat väga lahe riik. Ka publik tervitas Leachi rajult ning kogu kontserdi vältel oli õhkkond kui vanade-heade kaua eemal olnud sõprade taaskohtumisel.

Soojendusbändide esinemise ajal täitus Rock Cafe ootusärevuses rahvaga. Esireas võeti varakult kohad sisse. Oli aru saada, et ükskõik kui head ka soojendajad ei oleks, oli Killswitch Engage see, mis tõi laias vanusevahemikus rahvast kokku. Valdavalt mehed, palju tätoveeritud ja needistatud tüüpe ja kõik eranditult suured fännid.

Karmimatele kontsertitele omaselt oli kõige rajum melu lava ees, kus ei peatunud moshimine, kaasa elamine ja laulmine hetkekski. Ka saali tagaosas turvalisemates tsoonides (aeg-ajalt moodustusid saali keskele nn circle pit-id, kus kergema närviga ja õrnema kondiga kontseridkülalistel võis metalkontserditele omase kaasaelamise keskel keeruliseks minna), lauldi siiski legendaarsemaid lugusid kaasa.

(Jätkub allpool)

Äratundmisrõõmu nostalgilistest lugudest oli tunda sellest, kuidas saalitäis inimesi, ilmselt kõigil kananahk ihul, üürgavad kaasa karjuda, teades kõiki sõnu, kõiki trummilööke ja kitarriakorde. Bändi ei lastud ka rahus ära minna, vaid kutsuti tagasi lisalooks, mille esituse ajal oli energia Rock Cafes tipus. Suure tõenäosusega kummitab 'My Last Serenade' veel paljusid nii mõnegi päeva.

Sama soojalt, või õigemini tulikuumalt või isegi higiselt, kui tervitati praeguseks klassika staatuse saavutanud legendaarseid lugusid, mindi kaasa ka värskelt ilmunud albumi teostega. Kui ka keegi publiku seast oleks eelistanud eelmist lauljat, siis võib vabalt öelda, et välja ei näidanud eelistust keegi. Saalitäis inimesi soojenes üles umbes esimese kõlanud muusikataktiga ja kontserdi lõppedes oleks enamus hea meelega veel mõneks tunniks sinna jäänud. Rahulolu oli inimeste nägudel ilmselge.

Bändi suhtlus publikuga oli vahetu ja muhe, millele andis tõestust ka see, kuidas kitarristi naljade üle saalis naerdi. Samuti tehti eeskujulikult bändimeeste nõudmisel ühe kipsis pöidlaga kuti ümber circle pit legendaarse loo 'Rose of Sharyn' ajal.

Nüüdseks juba 15 aastat tegutsenud Killswitch Engage'i live'is nähes on tegemist kõige ehedama ja siirama näitega sellest, kuidas hingega asja tehes tekib laval ja publikus omamoodi alkeemia. Truu fännibaas ja siinkirjutaja omast kogemusest tulenev kinnitus, et ka kuus aastat tagasi ühes teises riigis kontserdil käies oli tegemist samasuguse sõnadesse mitte mahtuva elamusega, mis on garanteeritud mitte külmaks jätma ka neid, kes metalcore'i ei kuula. Legendiks ei saada ilmaasjata.