"Olen viimasel ajal väga palju mõelnud surmale... Eks see on üks suuremaid hirme. Kes usuvad, et hing on igavene, need kardavad vähem. Ka mina püüan seda uskuda. Aga järelikult mul ikkagi on surmahirm, kui vahel unes karjun, arvates, et nüüd sain küll surma..." rääkis Vrait 2011. aasta sügisel pärast elulooraamatu "Saatus" ilmumist.

Sama aasta detsembris rääkis tollal 60-aastane muusikatäht rõõmsameelselt ja optimistlikult intervjuus ajakirjale Naised, et tema elus on algamas uus etapp, uute alguste laine.

"Viimasel ajal toimub minuga nii palju, tunnen, et olen kõigeks valmis ja avatud ning mind on inimestele tõeliselt vaja. Olen nii-öelda muutumas ja seda märkavad ka teised minu ümber. Inimesed, kes on hädas, või need, kes vajavad minu toetust, leiavad mind üles ja pöörduvad minu poole ning see on uskumatult hea tunne," ütles ta.

Intervjuus ajakirjale Eesti Naine oli Vrait samuti väljendanud murrangulist perioodi oma elus.

"Olen alles nüüd selleni jõudnud, et võin rahulikult endale peeglist otsa vaadata ja ilma mingi piinlikkuseta öelda: "Silvi, ma armastan sind!". Minu jaoks pole olnud lihtne iseennast aktsepteerida – varem miski takistas mind. Nüüd on kõik vaba. Ja mu elu on tänu sellele muutumas," rääkis ta.