Howard kuulub noorte heliloojate plejaadi, kes taastavad klaverimuusika populaarsuse 21. sajandil. BBC mõjukas raadiosaatejuht Mary Anne Hobbs on Howardi muusikat nimetanud “taevalikuks”. 30. jaanuaril esineb Howard Sydneys Melbourne’i sümfooniaorkestri ning tehnolegendide Jeff Millsi ja Derrick Mayga. Tallinnas esineb ta viiuldaja Leena Laasiga, kes on esitanud näiteks Arvo Pärdi loomingut.

Mis pillidele ja stiilis muusikat mängisite, kui ise muusikat looma hakkasite?

Ma olen alati mänginud klaverit. Korraks eksperimenteerisin keskkoolis saksofoni ja metsasarvega, aga see ei kestnud kaua. Klassikalist muusikat õppisin küll juba noorelt, kuid ideid ja helipilti hakkasin arendama džässi ja improviseerimisega. Suured mõjutajad olid pianistid Keith Jarrett, Lyle Mays ja Brad Mehldau. Alles viimasel kümnekonnal aastal olen uuesti avastanud klassikalise muusika ja heliloojad.

Kes teid praegu mõjutab?

Raske öelda, sest ma kuulan alati hästi paljusid asju. Näiteks meeldivad Ben Lukas Boysen, Bing & Ruth ja Nico Muhly. Jarretti sooloasju meeldib alati korduvalt kuulata. Bach on olnud minuga algusest.

Mida te oma muusikasse panete? Mida muusika teie jaoks tähendab?

Muusika, mida ma loon, ja suurem osa muusikast, mida ma kuulan, peab olema sügav. Seal peab olema mingi narratiiv, mis imeb kuulaja endasse. See ei pea tähendama tingimata sentimentaalsust või meloodilisust, aga see peab rääkima loo. Minu õpetaja Paul Grabowsky ütles tabavalt: muusika on aken inimese hinge.

Üks teie kontsertidest Tallinnas on meditatiivne. Olete mediteerinud ka ise või oma muusikas?

Kuigi mu muusika on üsna meditatiivne, olen ma sel teel algaja. Ilmselt ei tule kasuks mu kohvisõltuvus. Aga ma olen üritanud mediteerida; eelmisel tuuril enne iga kontserti veidi. Tundsin, et see tõesti aitas. Tegelikult muutuvad mu mõtted tihti mõnda kontserti kuulates meditatiivseks. Oleneb kui mugavad on toolid!

Milliseid Eesti muusikuid või heliloojaid teate?

Arvo Pärti muidugi. Minu “Pan” ja “The Map Is Not The Territory” on temast mõjutatud. Kui esimest korda Tallinnas käisin kümmekond aastat tagasi, kohtusin Peeter Vähiga. Viimasel ajal olen kuulanud noort popiprodutsenti nimega Umru. Eestlased on vist kõikjal, nagu austraallased.

Peegeldub reisimine teie muusikas? Inspireerivad teid võõrad paigad ja inimesed?

Jah, kuigi ma ei tea, millisel määral. Ma arvan, et reisimine laseb maailma näha lapse pilgu läbi, rutiinivabalt. Lubab unistada.

Miks kaasaegne klassikaline muusika populaarne on? Vanasti oli lihtne, siis kirjutasid heliloojad vägevaid sümfooniaid, aga nüüd? Kuna klassika liigub popi poole?

Mina kahtlustan, et suurt rolli mängivad netis kuulamine ja playlist’id, aga see võib olla ka tsükliline. Tundub, et see juhtub umbes iga 20 aasta tagant. Sümfooniaid ilmselt ei oota väga helge tulevik. Pole vist palju orkestreid, mis neid telliks, ise orkestrit palgata pole aga kuigi pragmaatiline. Paljud kaasaegsed teosed on lühikesed ilmselt seetõttu, et neid tellitakse surnud heliloojate pikemate tööde vahele. Erandeid muidugi on. Daníel Bjarnason on üks imeline noor helilooja, kes kirjutab sümfooniamõõtu teoseid.