The Membranesi ja Sireeni eksperiment õnnestus
Minu jaoks on Tove Janssoni Muumioru lugude tõeliseks antikangelaseks Filifjonka oma naeruväärsuseni kompromissitus korralembuses. Ning olgem ausad — igavad insitutsioonid kestavad just taoliste tegelaste najal. Samm ettenähtust vasakule või paremale võrdub põgenemiskatsega ja tähendab kohtumist kuuliga.
Õnneks on elu ka väljaspool Filifjonkade vandlikonditorni ning seda kinnitas ka eilne kontsert Tallinnas kinos Sõprus, kus tegid ühise ülesastumise Inglismaa post-punk nelik The Membranes karismaatilise basskitarristi John Robbi juhtimisel ning Eesti kammerkoor Sireen Tiiu Sinipalu ja Ülle Tuisu dirigeerimisel.
Tänavuselt Tallinn Music Weekilt alguse saanud ning nüüd ühissingli ja kontserdiga päädinud koostöö kinnitab taaskord, et meie muusikaskenes peitub potentsiaali küllaga, lihtsalt iial ei tea, millisest luuavarrest seekord pauk tuleb. See-eest võib nentida, et tähelepanu ei ärata mitte traditsioonitruult õigesti, vaid hoopis omapäraselt tehtud asjad. Seega ei tasu Filifjonka käsulaudu lugeda, vaid nende peal liugu lasta.
Mul õnnestus jälgida ühissingli „The Universe Explodes Into A Billion Photons Of Pure White Light” / „(5776) The Breathing Song” salvestamist meie muusikaakadeemia stuudios. Kõlas paljutõotavalt, kuigi muusikaliselt pigem minimalistliku ning nurgelise post-pungi põimimine külluslikult voogava naiskooriga mõjus ideena pisult kahtlaselt. Aga vana muusikaajakirjanik ning bändiliider John Robb teadis täpselt, millele ta välja läheb. Eks ikka mainekale Inglismaa muusikaauhinnale Mercury Prize, mis alati sealsele muusikapressile tihedat tööd pakub. Maksumaksjana tahaks nüüd teada, kuhu jäid Mi võttegrupp ning Sirbi saadik? Ega ometi Filifjonka juurde tee kõrvale kuivikuid mekkima? Sest Inglismaalt olid kohal mainekad Mojo ja Quietus.
Kontserdil kandsid The Membranes ja Sireen ette terve “Dark Matter / Dark Energy” albumi. Niisiis oli tegemist maailmaesiettekandega. Paaripäevase prooviperioodi kohta — ning arvestades, et koor töötas väljaspool mugavustsooni — oli tulemus nii helis kui taustavisuaalides täitsa priima.
Koor andis The Membranesi paladele veljotormisliku mõõtme. Ühelt poolt tumedakõlaline, bassikäikude sugestiivsetele kordustele ja aeglastele trummirütmidele ja tiibadelt minimalistlike müraste kitarripartiide peale üles ehitatud kähehäälse vokaaliga melanhoolne post-punk, mida toetas ning avardas sireenide külm huilg. Põhimõtteliselt nagu Veljo Tormis ja regilaul. Üks ei võimutsenud teise üle, kuigi pikem prooviperiood — või sääraste raamidest väljas koostööde olematuvõitu tava meie süvamuusikaskenes — oleks tulemusele kindlasti veelgi enam kaasa aidanud. Siiski võib eksperimenti lugeda kordaläinuks.
Eelarvamus, et mis Punklaulupidu sealt nüüd kostma hakkab, ei pidanud samuti paika. Tegemist polnud veidi ebatraditsioonilise repertuaariga popkooripeoga, mis sel suvel Rakveres kolmandat korda toimus. Kõik oli otsast lõpuni kontseptuaalne tervik, üles ehitatud The Membranesi albumi lugude vajadustele.
Kuid kuna The Membranes on ansamblina meie publikule üsna võõras nähtus ning koostöögi polnud tavapärane, kui Metsatöllu ja RAM-i ühisprojektid välja arvata ning lisaks oli tegemist istumiskontserdiga, võttis kuulajate sulatamine veidi aega, kuid lõpuks plaksutati ikkagi püstijalu. Seega toimis eksperiment ka kohalviibijate peal. Ka Sireeni dirigendid ja lauljad õhetasid veerand tundi hiljem Sõpruse ees muljeid vahetades õnnetundest.
Kuuldavasti peaks kooslus veel sel aastal esinema ka Inglismaa ja Portugali publikule. Hea teada. Mina aga ootaks just taolisi ootamatuid koostöid ka meie süvamuusikafestivalidelt. Igal juhul on väljakutse Eesti Muusika Päevade korraldajatele esitatud. Tõesti — miks ei võiks ka popis ja rokis vabalt orienteeruvad Tõnu Kõrvits või Ülo Krigul kirjutada näiteks ansamblile Uus Energia nüüdismuusika elementidega dub’i ja kasutada sedasama Sireeni? Või miks ei võiks Sireen teha koos Junk Rioti pillimeeste ning ehtsa Venemaa kirikulaulukoori ja keelpillikvartetiga koos kava Kino lugudest? Mida esmapilgul hullumeelsem idee, seda ootamatum ning selle võrra põnevam tulemus. Filifjonka saab muidugi kreepsu, aga tont temaga.
