Ülo oli see mees, kes 41 aastat tagasi tõi mulle kuulata Queeni LP „ A Night At The Operas“. See plaat, see muusika muutis minu maailma igaveseks.

Aga kuus piletit kinkisin ma Ülole mitte sellepärast, et dr. Zireli tasemega mees vähema peale istuma ei mahuks, vaid selleks, et ta saaks kontserdile oma naise ja kõik neli tütart kaasa võtta.

Tunnistan ausalt - kuni eilseni mu süda ikka väga värises. Kas kingitus oli selle tänutunde vääriline, mida ma tahtsin Ülole kõigi nende aastate eest väljendada?

Eilse öö magasin rahunenult. Sest kontsert oli võimas!

Minu õnneks maailma rock'iajaloo kaalukausil David Bowiest ehk vaid loetud grammid kergem vanameister üllatas meid teel Moskvast Peterburgi Nordea kontserdimaja õdusal laval mitmes heas mõttes.

Olen viimasel ajal tänu Apple Musicule kuulanud palju oma noorusaegade lemmikartistide uuemat loomingut. Ja pean tunnistama, et Brian Ferry on üks väheseid, kelle minekut iseloomustab otsiv areng, muutus, ajaga kaasas käimine. (Muuseas, olete juhtunud kuulama Baccara 2017. aasta plaati „I Belong to Your Heart“? Soovitan soojalt, saate üksjagu kurba nalja ja - mõtteainet!)
Kersnad dr. Zireli ja tema naistega Ferry kontserdil. (Foto: erakogu)

Kui reeglina tullakse taolistele kontsertitele nautima oma lemmiku igituttavaid „suuri“ lugusid, siis Ferry puhul tundus show esimeses otsas hõljuvat õhus sarnane tüng, nagu pakkus hiljuti Tallinnat väisanud Gary Brooker. Kes, uskumatu küll, aga jättiski „A Whiter Shade Of Pale'i“ esitamata!

Ferry kontserdi esimeses kahes kolmandikus kõlaski suurtest hittidest vaid „Dance Away“. Hoolimata sellest toimis kõik aga suurepärase saatebändi toel uskumatult hästi! Ja lõpus, siis halastati. Tulid nii „Love Is The Drug“, „Avalon“ kui „Do The Strand“. Kuigi, palun vabandust, ehk mulle vaid tundus – natuke nagu poolvägisi. Et tegelikult on mul neist miljon korda kammitud lugudest ju kuramuse faking okse, aga - kui sa maksid pileti eest ikka 100 eurot, siis - okei, okei, okei...

Ja veel. Ferry ei esitanud peale Lennoni „Jealous Guyd“ kontserdil mitte ühtegi „aeglast“ lugu! Kuigi tema hääle katkev, hõrk melanhoolsus ongi ju läbi 45 aasta olnud Amanda Leari kunagise poissõbra tõeline kaubamärk!

Ühelt poolt oli isiklikult minul sellest muidugi kurb ja kahju. Ma poleks tõrkunud õngitsemast taskust veel mõnda 100 eurost lisaks, et kuulda live'is „River of Salti" või „These Foolis Thingsi“. Aga teisalt - see kontserti läbiv drive oli ikka - vau! Selles polnud lõhnagi „auriku viimasest ohkest“.

Taskus tänu headele sidemetele üks väga vähestest peale kontserti antud autogrammidest, unistasin läbi vihmamärja Tallinna koju sammudes, et tahaks ka 72aastasena olla sedavõrd elus, tegus, veetlev ja reibas. Nagu Brian Ferry. Kuidas ma peaksin selleks elama, mida sööma või tegema?

Kas piisab sellest, et keskenduda asjadele, mis mulle väga-väga meeldivad, pühendada päevad sellele, mida ma tõeliselt naudin? Ja mis, vähemasti tundub, et mul ka hästi välja tuleb?