Kohvikutepäev avas inimeste kodud, aiad ja tagahoovid, muutis pulbitsevateks kohvikuteks ka argisemad paigad ning pani kohvikupidaja rolli inimesed, kes igapäevaselt sellega ei tegele. Igal ühepäevakohvikul oli oma täiesti omanäoline kontseptsioon, mis sai alguse juba nimest ning mida toetas nii asukoht, menüü, stilistika kui ka tegevused, mis kohvikus ees ootasid.

Selleks, et põnevust jaguks nii suurtele kui väikestele, naistele ja meestele, olid kohvikud lisaks maitsemeelte hellitamisele suurt rõhku pööranud meelelahutusele.

Kohvikutepäeva korraldamise idee tärkas tõdemusest, et Kärdlas kui kuulsas kohvilähkrite linnas ei ole eriti kohvikuid – kuidas need kohvilähkrid siis oma nime väärilised on? Tuli välja, et Kärdlas on kombeks koduseinte vahel kohvi juua ja külalisi kostitada, mitte niivõrd "avalikult" kohvi juua. Nii jõutigi nägemuseni ühest sellisest päevast, kus kohalikud oma hooviväravad ja kodud avavad ning kohvi pakuvad.