Leidsin päikeselise naise üles – iseendast

Oma sõprade arvates elan ma unistuste elu – nii töö kui ka eraeluga on mul vedanud. Töötan edukas ettevõttes Balti regiooni müügijuhina. Kandidaate sellele kohale oli kolmest riigist ja just minu haridus, töökogemus ja visioon osutusid kõige paremateks.

Mul on suurepärane abikaasa ning kaks nutikat ja ilusat tütart. Meil on ilus kodu ning meile meeldib koos aega veeta. Ometi olen ma tundnud, et mul nii-nii raske ja ma ei tule enam oma ilusa ja aktiivse elu haldamisega toime.

Kohe selgitan, kuidas see kõik nii kujunes. Nimelt on mu töö nii pingeline, täis erinevaid kokkuleppeid, tähtaegu ja mitmes keeles suhtlemist, et kui tööpäev läbi saab, tahaksin sulguda väikesesse kinnisesse tuppa ja lihtsalt olla. Vaikuses. Võib-olla kunagi, kui vaikust juba küllalt nauditud, paneksin mängima vaikse muusika...

... Aga tegelikult viskuvad mulle koduuksest sisse astumise järel kaela mu tütred. Kullatükikesed, päikesekiirekesed, kelle nimel oleksin valmis tegema ükskõik mida... Ainult mitte kuulama rõõmsat juttu ning ise kaasa jutustama.

Polnud ka võimalik paluda meest, et ta tegeleks lastega pisut rohkem, sest ta tegeles nendega niigi kordi rohkem kui mina. Viis lasteaeda ja kooli, tõi sealt ära, vastutas selle eest, et külmkapp oleks täis, õiged joonistusvahendid ja dressid ja kõik muu vajalik koolikotis ning kapis oleks piisavalt puhtaid riideid. Lisaks sellele teenis ta raamatupidajana ka korralikku palka...

Mees ütles mulle korduvalt, et ta saab aru, et minu töö on pingeline, ei mahu ajaraamidesse ja eeldab palju komandeeringuid. Et tema teeb hea meelega ka kogu „tagalatöö” – olgu mina vaid nende rõõmus ja päikeseline emme.

Ja just seda, – oh häbi! – ma ei suutnud. Olin koju jõudes energiast tühi, meelekohtades tuikas valu ning oma kallite laste eest oleksin end meeleldi vannituppa luku taha panna. Piinlik tunnistada, aga mõnikord paningi. Olin alailma morn ja rangem, kui mu head lapsed vajanuks. Kui nad aga lärmasid ja tülitsesid, mida parimateski peredes ette tuleb, tekitas see minus täiesti ebamõistlikult suurt pahameelt.

SEE HOMMIK oli taas üks neist. Varane, liiga varane – sest hommikusele lennule tõtates tuleb lennujaamas olla väga varakult, turvakontroll ja kõik muu. Kõik mu asjad olid juba õhtul pakitud, jäi vaid tellida takso, võtta kohver ja minna. Nagu... nagu sunnitööle. Kõik mu armsad magamas. Kui ma ülehomme õhtul tulen, magavad nad jälle, mõtlesin nukralt. Ja kui nad ärkavad, olen ma rampväsinud...

Lennujaamas käekotti turvakontrollile ette näidates avastasin sealt väikese pakikese magneesiumipulbriga. Esmapilgul lausa ehmusin, siis aga nägin selle juures väikest sedelit oma mehe käekirjaga. „Ehk on abiks,” oli ta kirjutanud. „Võta õhtul sisse,” oli sedelil teinegi rida.
Ja miks ka mitte. Igatahes ei ignoreeri ma midagi, mida mu hea mees mulle armastusega saatnud on!

Võib-olla oli kasu pulbrist. Võib-olla teadmisest, et mu mees mu peale mõtleb ja aru saab, kui mul on raske. Aga võib-olla oli see komandeering kergem kui tavaliselt?

Igatahes hakkas mu väsimus päev-päevalt taanduma. Sain aru, kui palju head on minu elus. Ja kui vähe olen ma osanud selle eest olla tänulik!
Kui Eestis tagasi oli, toksisin mehele keset kiiret tööpäeva, kahe koosoleku vahel SMSi: „Kallis, ma armastan Sind nii väga!” Hetke pärast tuli vastus: „Mis juhtus? PS Mina sind ka!” „Midagi ei juhtunud,” vastasin ma. „Lihtsalt armastan!” Me polnud kunagi varem niimoodi sms-inud. Kui mehelt tuli ühesõnaline vastus: „Musi!” oli mul tunne, nagu oleksin uuesti teismeline ja armunud.

Järgnevat koosolekut juhtides oli tükk tegemist, et näole kippuvat naeratust varjata. Kõhus lendasid liblikad... nagu kunagi ammu. Kui saabus nädalavahetus, otsustasin seda veeta teistmoodi. Ei mingit morni nägu! Hakkasin juba hommikul pannkooke tegema. Olgu mu perel rõõmu sellest, et ema on kodus!

Elu muutus küllalt kiiresti tundmatuseni, ehkki näiliselt on kõik ju sama. Ma olen endiselt Balti regiooni müügijuht. Ma olen endiselt oma lärmakate ja ilusate tütarde ema. Need rollid ei sega enam teineteist, vaid täiendavad.

Et mis sai minu unistusest vaikuses viibimise ja meditatiivse muusika teemal? Ma täitsin ka selle – kahel päeval nädalas käin lõunatunnil joogastuudios. Otse uskumatu, kui palju energiat ma saan tänu harjutustele ja sealsele õhustikule.

Peavalud on kadunud. Seks viib seitsmendasse taevasse ja minu lastel on päikeseline emme, kellest nad varem ilma pidid olema.

Elurõõm on tihti vaid märkamise küsimus. Tuleb märgata, kui palju meile on antud, vahel aga on oluline aru saada ka sellest, et seistakse kriisi piiril ega suudeta ilma väikese toetuseta enam edasi minna. Mind toetas minu mees, lähim täiskasvanud inimene minu elus.

Liivia, 38

Lae üles oma foto muretust ja stressivabast elust või hetkest SIIN, ning osale auhinnaloosis, mille peaauhinnaks on 200€ kinkekaart spaasse!