“Kes telerist saadet vaatab, näeb iga kord loosimist: kes järgmises saates millist artisti järele tegema hakkab. Tegelikult loosimist muidugi ei toimu. Suuresti on need otsused tehtud juba hooaja algul, kõik kenasti Exceli tabelis kirjas. Esimese valiku teeb esitaja ise, saate tegijad vaatavad selle üle, et oleks ikka tuntud laulud, et valitaks ikka erinevaid, mitte ühte stiili lugusid. Ja aeg-ajalt siis soovitatakse, et võta hoopis seda või äkki teeksid hoopis toda,” tõstatab Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu lehe värskes numbris saladuskatet.

“Või siis see, kuidas Andrus Vaarik õpetab esinejatele näitlejatele näitlemist ja ümberkehastumist. Tegelikult esitab Vaarik rolli, näitleb näitlemisõpetajat, päriselt õpivad esinejad mujal,” kirjutab Salu, ent tõdeb, et väikest telemüstikat ei saa siiski näosaate tegijatele pahaks panna, sest vaatajate jaoks on lõpuks tähtis ikkagi show ja kui Raivo E. Tamm suudab järele teha Michael Jacksonit, siis “loosiratta” juures väikese üllatuse mängimine on köki-möki.

Suures plaanis on SNKT ikkagi väga ehe telesaade — lauldakse otse ja pingutatakse kõvasti. Kui mõnes teises telesaates istub publik saalis mornide nägudega ning kõik naerud ja emotsioonid hiljem peale mängitakse, et telepublikule jääks ikkagi särav mulje, siis näosaatel sellist muret pole. Asi on tõesti hästi õnnestunud.