Nimi:
Kaarel Orumägi

Sünniaeg:
13.12.1995

Kust oled pärit:
Pärit olen Eesti keskelt – kevadpealinnast Türilt.

Kõige jubedam laul, mis praegu populaarne:
Kõige jubedamad laulud on minu jaoks need palad, mida mängitakse liiga palju. Hetkel on selleks ilmselt “Havana” ja veidi aega tagasi oli selleks kindlasti “Perfect”. Eestikeelsetest lugudest meenub kohe “Kauges külas”. See aga ei tähenda, et need lood oleksid halvad. Lihtsalt ühel hetkel ei suuda aju neid enam vastu võtta.
Lemmiklugu, mida kindlasti ka staarisaates laulda tahaksid:
Neid lugusid on üsna mitu, kuid kui saade minu jaoks kestab veel enam kui paar nädalat, siis ühel hetkel soovin kindlasti laulda Beyoncé “Listen”. Samuti on minu jaoks üks suurimaid ja võimsamaid lugusid Celine Dioni “All By Myself”.
Sinu guilty pleasure lugu, mida salaja armastad, aga seni avalikult pole tahtnud tunnistada:
Sellist lugu ei teagi, et oleks. Ma kuulan väga kindlaid artiste ja selliseid salajasi lemmikuid ei olegi. Kui aga rääkida veidratest lugudest, mis mulle meeldivad, siis üks eriti särav näide on kunagi lapsepõlvest kõrvade vahele jäänud soome laulja Tea pophitt “Tytöt Tykkää”. Ei mäleta küll seda lugu, kuidas see laul minuni jõudis, kuid sellest ajast alates kuulan ma aegajalt viimase üle ja muigan veidi endamisi, mõtiskledes, et küll kunagi tehti ikka humoorikat muusikat. Video on ka muidugi omaette teos!

Laul, mida alati kaasa laulad:
Ma arvan, et Karl-Erik Taukari lood on sellised, mida alati kaasa laulan. Need kohe jäävad kahe kõrva vahele, hakkavad kummitama ja meeldivad ka kõigile. Teine artist, kelle kõiki laule alati kaasa röögin, on muidugi Sia.

Laul, mis tuju kohe rõõmsaks teeb:
Ma arvan, et ma pikemalt ei hakkagi seda lugu kommenteerima, sest Nik Kershaw’i “I Won't Let The Sun Go Down On Me” räägib enda eest. Soovitan kõigil seda lugu hommikuti kuulata, sest peale seda on päike alati väljas.

Artist, keda austad enim:
Mul käivad lemmikartistid hooti. Välja võin tuua neli – Adele, Sam Smith, Jessie J ja muidugi Sia. Praegusel hetkel olen endiselt armunud Sia loomingusse. Tunnen, et olen sarnaselt temale ka ise kontseptuaalse muusika ja kunsti austaja ning soovin alati muusika ning sõnade taga näha sügavamat sisu. Ilma taustaloota muusikapala on minu jaoks tühine ning alatihti on popmuusika artistide puhul näha, et nad ei saa aru, millest nad laulavad. Laul justkui peaks jutustama loo, aga sõnum hajub tuulde… Sia oskab muusika ning story’ga esile tuua emotsiooni inimese sees, mis ei pruugi avalduda koheselt ja avalikult, kuid käivitab alateadvuses mõne isikliku elu unustatud seiga või puudutab tugevalt ühiskondlike probleemide personaalset mõju inimesele. Lisaks armastan ma tema oskust kirjutada ja esitada multifunktsionaalset muusikat. Kes närib läbi, see saab emotsiooni nii muusikast kui taustaloost, ning keda ei huvita sügavam sisu, saab klubis tantsides end tema muusika järgi rulli keerata.

Asi, mida keegi sinu kohta ei tea:
Ma arvan, et “see", mida mitte keegi ei tea, on selline “asi” mida mina isegi veel ei tea. Olen suhteliselt avameelne inimene ja vähemalt minu perekond, sõbrad ja tuttavad teavad minust enam-vähem kõike. Kõik see, mida nemadki ei tea, jääb ilmselt siiski veel ainult minuga.

Sinu kõige pöörasem seiklus:
Minu elu kõige pöörasem seiklus oli kindlasti gümnaasiumiaeg Tallinna 32. Keskkoolis. Väikesest linnast suurde tulek, uued sõbrad, teatriklass, kooli nooruslikkusest pakatavad õpetajad, ootamatud teekonnad koolipingist otse klubisse ja meeletus koguses kalkuleerimist, et mis siis ikka on tähtsam, kas gümnaasiumiharidus või kooliväline huvitegevus (mis mulle siiani leiva lauale toob). Ega pöörasemat aega minu elus siiani polegi olnud, sest kui ma nendele kolmele aastale tagasi vaatan, siis paneb ikka pead vangutama ja muigama, et kui rumal sai oldud. Kindlasti teevad seda ka minu vanemad ning kooliaegsed õpetajad. Eraldi tervitused saadaksin oma klassijuhataja Malle Vakepeale, ilma kelleta oleksin hetkel suure tõenäosusega gümnaasiumihariduseta. Seikluse kohta üldises mõistes ehk igav, aga isiklikus perspektiivis on lausa igapäevaselt midagi meenutada.

Kirjelda oma stiili:
Hindan ootamatusi ja olen ka ise pigem ootamatu. Harakana armastan ma laval kulda, kristalle, litreid, narmaid ja erksaid toone, mis on tasakaalustatud musta või valgega ning ma lasen endal tihti uppuda hea meelega sügavasse musta. Usun, et artisti väljanägemine on sama oluline kui tema interpretatsioon. Oma stiili olen kujundanud vastavalt sellele, mida mulle endale meeldib näha. Kui keegi vaatab mind ja mõtleb, et ma näen imelik/kummaline/eriline välja, siis ma pigem olen uhke selle üle, et ta üldse vaevus mu välimust analüüsima. Kehvem variant oleks see, kui keegi mind vaadates mitte midagi ei mõtleks. Halli massina liigun ma kodust poodi ning sel hetkel ei ole mul sooja ega külma, kas ma kellelgi korda lähen või mitte. Kodus armastan ma üksi olla kole. See on rahustav.

Foto, mis iseloomustab sind inimesena kõige paremini:
Ma arvan, et mind kirjeldab see pilt päris hästi. Loosungid “Noored oskavad – Andke võimalus!” ning “Suured mõtted algavad väikestest inimestest” on pärit 2017. aasta Järvamaa laulu- ja tantsupeolt, mida lavastasin koos sõbranna Eliisa Vellamaaga. Mõlemat loosungit pean ka enda motoks. Kuna töötan väga palju noorte näitlejate, lauljate ja tantsijatega, siis olen noorte inimeste usku. Usun, et kui noortele anda vabad käed ja võimalused, siis suudame me liigutada mägesid väga kiiresti, targalt ja jäävalt. Teiseks kirjeldab mind pildil hästi see, et ma naudin oma tööd ning teen kõike alati südamega. Olen alati eesmärgiks võtnud, et midagi ei tohi kahetseda ning algusest peale tuleb kõike teha pühendumisega, et kahetsemiseks ei jääks enam ruumi. Süda teab, mis on õige, ja mõistus aitab õnnestumisele kaasa!