Alati võluv Viire Valdma säras oma rollis endale vääriliselt, ent kõik muu jant, mis sarjas käis, pani pead vangutama. Esimestest hetkedest peale lämmatasid vaatajat nii ekskremendid kui ka eriti ülepingutatud karakterid, mis tundusid sarja kontseptsiooni silmas pidades pigem üleliigsed, sest hästi tehtud nali ei nõua nii tugevat punnitamist.

Valdma kõrval paistis ekraanil silma suurelt reklaamitud Grete Kleinile konkurentsi pakkuv uus blondiin, kelle roll pinnapealse administraatorina oli võrdlemisi hästi välja kantud. Eriti rängalt riivas silma Jüri Vlassovi mängitud eksperearsti tegelane, kes episoodis küll kõrvalisemat rolli omas, aga sellegipoolest eetrit ohtra piiksutamise saatel roppustega täitis.

Esiti tundub, et sari täidab siiski oma eesmärki naerutada teatud sihtgruppi, aga mõjub Eesti väikeste kohtade igapäevaelu labastavana. Kõik väikelinnad ja asulad ei koosne vaid stereotüüpsetest joodikutest, jobudest ja imbetsillidest.

Kogu kompott oli nii kirju, vaataja ette toodi korraga vist kõik sarjas edaspidi figureerivad tegelased ja selleks, et tervest projektist mingit paremat aimu saada ei jää muud üle, kui seda paraku edasi vaadata. Kuigi eriti ei tahaks.