PUBLIKU TELEHUNT: Saatejuhtide vahetus "Terevisioonis" kujunes Enn Eesmaa (peaaegu) katkematuks monoloogiks

Äsja alanud nädal tõi kaasa järjekordse nostalgilise saatejuhtide vahetuse, kus "Terevisiooni" asusid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino asemel juhtima legendaarsed telenäod Reet Linna ja Enn Eesmaa. Publiku telehundil pole midagi nostalgitsemise vastu, kuid nüüd hakkab küll juba vaikselt mõõt täis saama... eriti veel, kui eetriaeg nõnda ebaühtlaselt jaotub kui käesoleva näite põhjal.

Mitte et Eesmaa-Linna saatejuhtidena kehvad oleks — oh ei, eraldi võetuna ja mõnes teises saates kindlasti mitte! Lihtsalt Ennu monoloogid olid nii mitme minuti pikkused, et tekkis soov lausa jumalat tänada, kui Reet oma krapsakate vaheleütlemistega saate üldise tempo veidigi ära päästis. Kahjuks jäid need kuni lõpuni üksnes vaheleütlemisteks ja tundus nagu oleks Reedal olnud tõsiseid raskusi Ennu põimlauseist tulvil sõnavõttudele midagi vahele susata.

Hommikuse info- ja meelelahutussaate eesmärk on vaataja siiski üles äratada, mitte kiskuda teda unistesse heietustesse mitmekümne aasta tagustest saadetest. Filosofeerimine ajatusest, kestvusest, ajaloost ja muust abstraktsest paneb lihtsalt haigutama ega aita tööle tõttavat inimest mitte kuidagi. Samuti ei kuulu Eesmaa CV’ga tutvumine hommikukohvi kõrvale.

Ja kui aastakümneid telemajas viibinud inimestele võib minevikku vaatamise veel kuidagi andeks anda, siis see muutub juba suisa koomiliseks, kui meenutustelaine suudetakse üles puhuda isegi sellise saatekülalisega nagu Anna Gavronski, kes on teletööd teinud kõigest 6 aastat ning “Pealtnägija” ridades olnud aastakese.

Kokkuvõttes leiab Publiku Telehunt, et nüüd oleks aeg nostalgitsemisega koomale tõmmata — las harras meenutamine jääda mõne laisema hommiku tegevuseks. Ja mis peamine, üks hea saatejuht peaks olema rohkem huvitatud oma külalistest ja kaassaatejuhist kui iseendast. Kui Reet Linna peab mitu korda paluma luba vahele segada, siis seda ei saa andeks anda isegi mitte Enn Eesmaale.

Katrin ja Urmas, tulge ruttu tagasi!