Paavo Kangur sai vastuseisust hoolimata Joala raamatu valmis: on suur rõõm, kui ühel hetkel unustuse jõel jää murdub!
„Alati, kui alustad uut eluloo raamatut, on kerge hirm, kas inimesed tahavad rääkida ja hakkavad ka rääkima. Sinu ees on korraga tühi valge väli ja pime mets ning sa pead sealt läbi minema," räägib Kangur Publikule antud intervjuus. "See on suur rõõm, kui ühel hetkel unustuse jõel jää murdub ja hakkab liikuma. Siis jääb veel lihtsalt vaev lood ära kuulata ja kirja panna,“ arvab ta.
„Ma tahan siiralt tänada lauljaid Anne Vellit, Merle Liljed, Krista Grinbergs-Raiglat, Radari kitarristi Riho Liljed, heliloojat Olav Ehalat ja Laineri trummarit Kunnar Suvistet, kes kõik jagasid minuga oma eraarhiivis leiduvaid fotomaterjale," alustab Kangur nende inimeste tänamist, kelleta poleks raamatut sündinudki, sest Joala pereliikmete suud jäid kuni lõpuni lukku ning on seda tänini.
Kangur avaldab tänu ka Paap Kõlarile, kes leidis aega kõnelda järelravi ajal ja Sergei Pederseni, kes oli üks esimestest jutuvestjatest, kelle keelepaelad valla läksid. "Veel tahaks ära märkida Radari basskitarriste Vladimir Sheripovit ja Toivo Unti, Laineri tehnikut Senan Zahharovi ja Laineri klahvpilli mängijat Ivar Musta, Raul Vaiglat ja Riho Sibulat," jätkav ta nimekirja.
Tänusõnad ei vaibu, sest Paavot nõustusid aitama ka Joala kunagised kolleegid, näiteks laulja Boris Lehtlaan, kes jagas lahkelt oma mobiiltelefonis leiduvaid kontakte ja andis nõu teemal, keda küsitleda. "Veel tahaks tänada Peetrit ühest Tartu õlletarest, kes andis mulle Borka Lehtlaane numbri ja ei tohiks unustada ka blondiini, kes mulle omakorda andis Peetri numbri, kuid see jutt läheks liiga pikaks," muigab ta muhedalt.
"Veel tahan tänada laulukirjutajat Maian-Anna Kärmast ja Eesti Filharmoonia töötajaid Aivar Sirelpuud ja Enno Mattisenit, kes olid lahkelt valmis kirjeldama 1970-1980ndate olusid. Samuti andsid raamatusse oma panuse lauljad Marju Länik, Koit Toome, Heidy Tamme, muusikaärimees Aarne Valmis ja Raivo Sersant ning paljud teised. Samuti tänan Rahvusarhiivi ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi, kes olid väga abivalmid,“ tõmbab ta oma abimeeste nimistu otsad kokku.
