Ma ei mäleta, millisest hetkest alates hakkas minuga kaasas käima mõte: “KÕIK vanemad lõhuvad paratamatult oma lapsi.” Igal juhul on see aidanud mul leida kaastunnet ja hoida end tagasi liialt karmide hinnangute andmisel – nii iseenda kui ka teiste käitumise kohta. Inimese elu üheks murdepunktiks pidi olema see, kui ta aktsepteerib oma vanemaid koos nende vigadega. Ning õpib neid tundma kui täiskasvanud inimesi, kellel olid omas ajas otsuste tegemiseks täpselt need oskused ja teadmised, mis neil olid. Aga kas samamoodi võib suhtuda vanematesse, kes ei suuda kohelda oma lapsi kui täiskasvanuid – ka siis, kui viimane aeg selleks on juba ammu käes või isegi möödas?