Suurettevõtja Heiti Hääl: kui tahad, et elu edasi läheks, pead teadma, et sinu suunas pori lendab

„Kui tahad, et elu edasi läheks, pead teadma, et sinu suunas pori lendab. Mina saan elust aru nii, et elu viivad edasi asjad, mida varem ei olnud. Käsmu ja Paldiskiga seotud unistustest ma ei loobu,“ räägib suurettevõtja Heiti Hääl.

Märtsis oma kontori Rotermanni kvartalisse uude majja kolinud Alexela Groupi suuromanik Heiti Hääl (55) istub seitsmenda korruse lahtisel terrassil punutud pruunis toolis ja teeb suitsu. Ta ei saa kaua rahulikult istuda, sest telefon häälitseb vahetpidamata. Hinnatud energeetikaärimees on püüdnud varahommikul Käsmu lahest välja paarkümmend kilo värsket kala. Heiti räägib, mis talle tema elus tähtis on.

„Hei-ti! Hei-ti!“ – oleks see mõeldav, et Eesti spordi- ja kultuuriinimesed hüüaksid sinu nime nii nagu Chelsea FC ässad oma vutiklubi omanikku, sinu endist äripartnerit, oligarh Roman Abramovitšit. Oled tema kõrval istudes jalgpallstaadioni tribüüni loožis seda kogenud. Vajaksid sa sellist tähelepanu?

Ei. Aprilli alguses juhtus nii, et kui ühele kultuurimajale Tallinna kesklinnas pandi Alexela nimi, siis sõitsin selleks päevaks teadlikult Tallinnast ära, peene peo lindid lõikasid läbi Alexela tegevjuhid. Kui mõnikord väga vaja on, siis enam-vähem saan esinemisega hakkama, aga mulle on kindlasti olulisem, et inimesed teavad Alexelat kui et nad teavad mind.

On see alati nii olnud, et pigem jätad avalikult ütlemata ja oled rohkem varjus kui valguses?

Tõenäoliselt ei ole see alati nii olnud. Kakskümmend või ka viisteist aastat tagasi, kui Hansapank või EMT kutsusid seltskondlikele koosviibimistele, ei sobinud minemata jätta. Ikka panin viisakalt ülikonna selga ja läksin, aga täna sellist elu vist peaaegu ei ole. Kui 60 on poole peal, mõtled elust teistmoodi. Näiteks kui tütar Maria sügaval Nõukogude ajal 1986. aastal sündis, oli elu rahulikum. 1991. aastal, kui poeg tuli, oli eraettevõtlus täies purjes – meil oli 50 töötajat. Mäletan kui naine sünnitushaiglast helistas, et ta tuleks ehk pärastlõunal koju – siis küsisin, kas homme ei saaks, täna on nii kiire! Kaks aastat tagasi, kui vanaisaks sain, palusin assistendil kohtumised ümber sättida, et saaksin mõned päevad lapselapse auks tööst vabaks võtta. Inimese küpsedes toimuvad muutused ja see kehtib elus kõigi asjade kohta. Näiteks presidendi vastuvõtul käisime sel aastal oma elus esimest korda. Plaani minna otseselt ei olnudki, tahtsime olümpiamängudel olla, hotell ja piletidki olid broneeritud, aga kuna mina jäin kahekümne aasta jooksul esmakordselt korralikult gripiviirusesse ja ootasin samal ajal põlveoperatsiooni, mida viirusega ei saa opereerida, siis tundus mõistlikum minna saja-aastase riigi sünnipäevale kui seista haige jalaga kuskil külmas lume sees.