Abikaasa tänavale kihutanud lauljanna NANCY ütleb, et kolmteist aastat kestnud suhtest puhastuda pole sugugi lihtne. Kuigi pisar kipub ta silma sagedamini kui varem, on lauljatar leidnud retsepti, kuidas mõõn tõusuks pöörata.

 

 
Nancy (43) ja ta ettevõtjast abikaasa Aivar Mantsiku (34) lahkuminek rabas avalikkust mõne nädala eest. Lauljatar teatas, et lõpetas mehega suhte ning «viskas selle klouni juba kolm kuud tagasi tänavale»!
Varemgi vahelduva eduga kokku-lahku-kokku kolinud kaasad pole sel korral tagasiteed ühise katuse alla leidnud. Väidetavalt elab Aivar nüüd abikaasast paarkümmend aastat noorema eksmissi Merit Sarvega (23).
Nancy jätab vastuseta küsimuse, kas ta armastab veel Aivarit, kuid abielusõrmust kannab ta liidu märgina edasi.
 
Inimesed võivad väliselt särada ja öelda, et neil on ükskõik, aga hing on ikka katki. Kuidas sa keerulise aja üle elad?
Ma ei ole öelnud, et mul ükskõik on. Noh, eks lahkuminekud ei ole kunagi ju... Isegi kui on... Kuidas öelda, kui lähed isegi vihameelselt või teisiti lahku, jätab see ikka jälje. Aga sellest on piisavalt möödas juba. Neli kuud.
#end#
Ja miks peaks oma elust üldse üle saama? Oma elust ei ole võimalik üle saada. Tuleb elada. Kui praegu on selline periood, siis elad selle üle. Elu on voolavuses, on mõõnad, kus oled ninapidi maas, siis oled harjal — see on paratamatu. Sa ei saa ju olla ainult kesksel nivool või ainult üleval või all.
Aga leida, kui oled madalseisus, et sa ei elagi, ja oodata mingit lunastust... Ja kui sa endale sisendad, kui halb sul on, ei ole see väljapääs. Iga halb asi möödub ja tagantjärele vaadates võib selguda, et halb oli hoopis hea. Kas siis kasvatav, arendav — millekski on ta alati hea.
Kui mind hakkavad painama mõtted, mis tekitavad negatiivseid emotsioone, siis püüan neid pähe mitte lasta. Kui tulevad, tunnetan nad läbi ja nii-öelda saadan minema. Kui momendiks on kurb, siis on kurb. See ei ole võimalik, et inimene on kogu aeg kurb ja masenduses — emotsioonid ju vahelduvad. Ma ei hakka tegema mingit tehtud lõbusust, ise samal ajal sisimas kannatades.
 
Oled viimasel ajal nutnud?
Ikka nutan. Kõik naised aeg-ajalt nutavad. Viimati nutsin üle-eelmisel nädalal. Korraks, aga see oli muude asjadega seoses. No kui ma vahest mõnda filmi vaatan, tulevad pisarad silma — no mis siis, noh! Võib-olla praegu tõesti natuke rohkem...
 
Läksite tüliga lahku või rahumeelselt?
Mis sellel tagantjärele vahet on, tüliga või mitte. Ei juhtunud midagi erilist.
 
Sind ei laasta teadmine, et Aivar läks teise naise juurde?
Miks ta rohkem peaks haiget tegema kui üks või teine asi? Ma ei võta selleks mingit mõõdupuud.
 
Pealegi sinust paarkümmend aastat noorema naise juurde...
Mis siis! (Naerab.) Mis seal vahet on? Paarkümmend, kolmkümmend või üks aasta? Mis need aastad loevad! Inimesed tahavad kõike numbritesse panna!
Inimene on ikka nii vana, kui ta ennast tunneb. Ma ei ole sellest vanuse asjast kunagi aru saanud. Inimesed panevad ise enda jaoks paika, et 30selt on elu läbi! Ja sisendavad endale seda. Organismis hakkavad seetõttu protsessid toimuma ja nii edasi.
 
Sul on selle koha pealt oma filosoofia?
Jah. Iga aasta on kingitus. On ta 40 või 43. Kusjuures mul oli hea meel, kui ma 40 sain. Ma ei tea isegi, miks. Lihtsalt. Aga ei olnud küll kordagi sellist tunnet, et oi, appi, mis nüüd saab!
Teatud inimeste juures olen seda tähele pannud. Aga vanusega tuleb elukogemus, naine on küps ja kaunis — sõna otseses mõttes. Minu meelest on see privileeg. Ma ei tahaks olla 20 praegu. Tundsin end 20aastasena palju halvemini kui praegu. Igas mõttes, nii tervise kui ka muu osas. Tervis on praegu palju parem. (Köhatab.) Praegu tõesti köhin. Esimest korda seitsme aasta järel on mul köha! Aga 20aastaselt, nagu ikka — see ja teine häda, ebakindlus... Mis iganes.
 
Kust selline seisukoht? Tegeled sa mingisuguse enesevalitsemistreeninguga?
Joogaga. Mul on huvi selle vastu olnud terve elu, aga järelikult ei olnud ma varem valmis. Aga teadsin ette, juba kümme aastat tagasi, et hakkan joogaga tegelema. Korra nädalas käin grupitreeningul, alguses esimesed kaks kuud tegin ise, raamatu järgi. See ei ole mingi sport, seal on teised asjad tähtsad. Puudub selline asi, et mida rohkem rabeled, seda suurem on kasu, ja mida vähem rabeled, pole mingit kasu. Vastupidi — seda rohkem on kasu, ma olen näinud! Nii meelele kui ka olekule. Oma keha peab kuulama ja keskenduma. Just meditatsioon ja sellised asjad mind huvitavad. Pea ei pea olema prügikast. Mõtteid tuleb ju kontrollimatult tuhandete viisi, aga inimene siiski suudab kontrollida, mida ta mõtleb ja kuidas mõtleb. Selle protsessi muutmine on aga väga raske — see, et sa ei mõtle kogu aeg nii, et tass on pooltühi, vaid pigem nii, et ta on pooltäis. Negatiivsusest liikuda positiivsuse poole, see on väljakutse. Iseenda muutmine on üks raskemaid tegevusi, aga kergemaks teeb selle see, kui sa ise väga tahad. (Nancy tegeleb kundalini joogaga – toim.)
 
Kuidas sa hinge hetkeseisu iseloomustaksid? Oled pigem rahul või kõik logiseb?
Taustal on sügav rahu, minus. Enamik inimesi jookseb ju pidevalt mõtetes mineviku ja tuleviku vahel. On ju nii? Mina keskendun praegusele hetkele, mida iganes ma ei tee. See ongi üks võti rahuloluks. Mõni asi võib tunduda sulle vastuvõetamatu, raske või tülikas, aga siis tuleb end kõrvalt korrale kutsuda. Sa võid seda teha hädaldades, vingudes ja mölisedes — või rõõmuga. See on harjutamise asi. Kõik ei peagi seda tegema, see ei ole vajalik, aga kes tahab proovida ja teha, see saab ka. 
 
Abielusõrmus on sul veel sõrmes...
Jah, see on ju kõigest sõrmus.
 
Täidad sa oma päevi praegu tiheda tegevusega?
Noh, jah, eks ma olen tallis ja loen õhtuti alati. Hommikuti meeldib väga koertega jalutamas käia — see on tõeliselt positiivne tegevus. Seejuures ei ole olemas halba ilma.
 
Mida praegu loed?
Eckhart Tolle «Siin ja praegu: kohaloleku jõud». Kui sa seda pealkirja vaatad, saad aru, mis raamatuga on tegemist. Olen kõik Tolle raamatud läbi lugenud juba poolteist aastat tagasi, aga need on sellised raamatud, mida peab korduvalt lugema, endale meelde tuletama.
 
Usud sa tõesti, et te olete lõplikult lahku läinud?
Miks ma ei peaks?
 
Neli kuud on mööda läinud...
...piisavalt!
 
Te olete varem ka ju lahus elanud.
Nii pikalt kindlasti mitte. Meil on olnud võib-olla kuu, paar-kolm nädalat, paar kuud, aga mitte pikemalt. See on teistmoodi.
 
Tundub küll, et sa oled ooteseisundis, sa ju tegelikult ise ka ei usu seda veel, et kõik on läbi.
Miks sa nii arvad? Ma ei tahakski selle peale midagi öelda. Mina olen enda jaoks asjad selgeks teinud juba mõnda aega tagasi.
 
Kui oled sõbrannadega väljas käinud — oled sa trehvanud mehi, kellega võiks asju edasi sättida?
Ma ei oska öelda praegu. Ma arvan, et kui minu ellu keegi peab tulema, ju ta siis tuleb. Ma ei võta sellist seisukohta, et kunagi enam mitte. Nii kategoorilist. Ei ole mõtet. Kõik, mis peab tulema, tuleb niikuinii. Kõigile on kogemused vajalikud. Ju siis mulle olid kõik need kogemused vajalikud, mis ma saanud olen.
 
See on sul kolmas abielu...
No esimene kord astusin selle sammu nii noorelt, uisapäisa ja täiesti mõtlematult, et ei saanudki aru, kui ühel hetkel olin abielus. Siis küsisin, et mille jaoks. Ütleme nii, et käisin korraks ära. See aeg jäi alla aasta, see kord ei lähe minu jaoks isegi arvesse. Aga millekski oli see vajalik? Kui mul kõiki neid kogemusi ei oleks, mis mul elus on, siis... Ma olen tänulik selle eest.
Samamoodi võib nende abielude juures hakata asju teistmoodi lahkama. Võtta luubi alla ja hakata vinguma ja hädaldada, et oi kui hirmus, küll ma olen suur ohver ja mulle on halba tehtud. Milleks? Võib ju panna ennast kannatama, aga kas on mõtet. Mõnele muidugi meeldibki kannatada.
 
Mõni ehk ei mõista iial, et on ise kamaluga põhjust andnud?
Või on liiga valus selle peale vaadata? Enamiku ajast ei taha inimene oma valu ju näha ega tunnistada neid asju. Aga nii see lihtsalt on. Ja lõppude lõpuks — inimene ju ise mõtleb endale kõik asjad hirmsaks. On ju? Stress sellest ju tekibki, kui inimene hakkab mõtlema: mis minust homme saab, mis ma homme teen? On ju? Ise sisendab endale mingeid asju! Ma olen ennast kunagi piisavalt hirmutanud. Ühel hetkel ma lihtsalt lõpetasin selle ära. Ma ei ütle, et ma nüüd istun ja ootan. Ma ei mõelnud seda. Aga sisemiselt. Kui mingi asi on juhtunud, kui sa ei saa seda muuta, siis mis variandid on? Lasta asjadel olla nii, nagu on, alistuda neile, nagu nad momendil on. Ma muidugi ei ütle, et seda ei peaks üritama muuta, aga seesama vastupanu sinus tekitab negatiivsust. Mis see aitab? Kui saad midagi teha, siis teed!
 
Oled analüüsinud, mida oled selle kolme abielu juures ise valesti teinud?
Esimest ma ei arvesta. Seal ei saanudki mingit suhet kujuneda, see oli algusest peale mööda elatud. (Mõttepaus.) Mmm... Et peaks hakkama lõpuks tunnistama oma vigu või? Või sellist käitumist? Ei oskagi öelda midagi selle peale. See oli minu kasvamise, endaks saamise ja äratundmise periood. See, mida teha ei saa, on teist inimest muuta. Tema käitumist, kui ta ise seda ei taha.
 
Sul on ikka see illusioon, et üht meest on võimalik muuta?
Tegelikult ma ei ole sellesse kunagi uskunud. Samas ei piisa ka suurest tahtmisest muutuda. Ja millisest muutumisest me üldse räägime? Käitumise muutmisest või millestki sellisest, mis inimeses endas on? Rääkida võib, aga kas inimesed sellest õigeid järeldusi teevad, on iseasi. Põhjusi, miks üks või teine asi juhtub, ei pea üldse lahkama. Kui juhtub, ju siis pidi juhtuma.
 
See on alati selline hea resümee!
No aga see on nii. Kui ma tagantjärele vaatan oma elu peale, saan suurepäraselt aru, miks üks või teine asi pidi juhtuma. Avanevad täiesti uued uksed. See on ju universaalne seadus — kui üks uks läheb kinni, siis kindlasti teine kuskil avaneb.
 
Sa ei karda tulevikku, seda kuidas sa üksi hakkama saad?
(Muigab.) Ma ei hakka ennast üldse hirmutama millegagi.
 
See on ju loomupärane emotsioon. Meestel, tundub, on lihtsam sirge seljaga minema kõndida. Naistel on emotsionaalne vajadus puhuti suurem.
Naised lähevad ju rohkem ära! Statistika järgi on pigem naised abielu lõpetajad — keegi mulle just ütles. Vahet pole.
 
Annab see sulle jõudu? Vahel ei ole ju see, kes välja kolib, tingimata hülgaja — võib-olla hoopis see, kes jääb?
Mhm. Jah, just.
 
Kuigi sa oled atraktiivne naisterahvas — sa ei karda siiski üksikuks jääda?
Peaks või? Peaksin kartma?
 
Austajaid jagub?
Pole täheldanud. Selliseid eemalt piidlejaid, kui neid võib austajateks pidada, selliseid on muidugi olnud.
 
Mis on sinu jaoks armastuses määrav? Mida sa ennekõike emotsionaalses plaanis teiselt ootad?
Kui sa mõtled, mis on käitumises määrav, siis sellele on raske vastata — igas inimeses on midagi, millega ma ei ole sada protsenti päri. Aga see on olnud enne nii, ja see saab nii alati olema. Küsimus on tasakaalus — kui palju neid minu jaoks meeldivamaid või atraktiivsemaid asju on. Minu jaoks on kõige olulisem sõnapidamine ja ausus.
Ja samuti ausus enda vastu. Kui sa ei ole enda vastu aus, ei saa sa ka teiste vastu aus olla. Või kui inimene iseennast ei austa, ennast ei armasta — ma ei mõtle eneseimetlemist —, siis ta ei saa ju teisi ka armastada. Või kuidas?
 
Samas on ilmselgelt paare, kus on teada, et ühel kaasadest on kuskil teine elu, aga sellega lepitakse ja kõik toimib. Sina lepiksid?
Ei. Kaksikelu, see ei meeldi mulle. Aga eks igaüks saab teha omad valikud. Keegi ei saa seda hukka mõista ega kritiseerida. Kui neile sobib nii, siis mis selles halba on?
 
Võid sa öelda, armastad Aivarit veel?
(Muigab.) On sel vahet? Ma ei ütle «ei» ega «jah». Ma ei saa ju öelda... Mitte et ma ei saa, aga kui ma olen inimesega kolmteist aastat koos olnud, ei saa ma öelda, et vihkan teda. See ei vasta tõele.
 
Armastusest vihkamiseni on vaid üks samm.
Ju siis ei ole päris armastus. Klammerdumine äkki? Mis iganes. Aga selles sul on õigus, et see kolmteist aastat ei lähe siiski nii (teeb näpunipsu) lihtsalt. Aga vihkamist ei ole, kohe kindlasti mitte.
 
Kuidas sulle meeldis Aivari kommentaar — «las olla nii, nagu proua ütleb» — sinu väljaöeldu peale, et olete lahku läinud?
(Lõbustatult.) See on nii temalik. Hahahaa — proua, mnjah. No ta nii räägibki. Ei, ma ei imesta selle kommentaari üle. Ma arvasin, et ta midagi sellist ütleb.
 
Võtaksid sa tagasi, kui ta sind põlvili palub?
Miks ta peaks seda tegema? Ma ei ole selgeltnägija. Seda peab tema käest küsima. Ta ei ütle nagunii midagi, ma kahtlustan. Ma ei tea, mis hetkeseis on. Ma arvan, et mitte. Mispärast ta peaks seda üldse tegema, mispärast, ma ütlen veel kord.
 
Kui läheb lahutuseks, võtad õigusega oma jao?
Ärme tõtta asjadest ette. Kui läheb lahutuseks, eks siis ole näha. Mis ette nähtud, see tuleb... Aga äkki ongi see kolmas ja viimane abielu? Kas peabki edaspidi abielluma? Ma ei ütle midagi kategoorilist, et ma enam kunagi ei tee seda või teist. Ka seda mitte, et ma enam kunagi ei abiellu. Või ei ela kellegagi koos.