On kevad 2019. Ülle Lichtfeldt (48) on jõudnud Viitna veerel oma väikese talu mõõtu kodumajapidamises puudel oksi kärpida, kasvuhoonesse tomatit, kurki, maitserohelist külvata. Laual on järgmine osaraamat – Rakvere teatris töösse minev "Onu Vanja". Mõistagi on selles Tšehhovi klassikaloos Ülle mängida Jelena Andrejevna – kolme mehe tahtmiste vahel trooniv ja heitlev aristokraatne glamuuritar. Aga on kevad 2019 ning Eesti õhk maad võtvast vaenust ja kurjusest paks. "See masendab, võtab nõutuks, või kuidas ma seda ütlen..." otsib Ülle sõnu. "Tunnen, kuidas see lööb mu tuju lukku." Või ongi see nüüd katsumus endas kannatlikku meelt kasvatada.

Theodori silmi ulatades

Eesti teatriaasta auhinnad jagati sedakorda välja Rakvere teatris peetud peol, õhtujuhiks mõistagi kindel publiku magnet Ülle Lichtfeldt. Õhtu otsa esinduskohustes laval, sai näitlejanna siiski teatripäeva öös ka ise peost osa. "Pidutsetud sai ka, natuke ikka. Pärast südaööd tuli koju minna." Naerdes täpsustab ta: "Ei-ei, pidu jäi Rakvere teatris kestma! Mind ootasid järgmise päeva töökohustused, ei saanud endale pikka pidu lubada."

Erilist heameelt võis Ülle, aga ka publiku näolt lugeda, kui parima meeskõrval­osa preemia sai Allan Noormets. "Just! Loomulikult," naerab Ülle. "Minu Are pühapäevamees Õnne-seriaali võtetelt!" Juba mõni tund enne galat võitjate nimekirja kätte saades rõõmustas Ülle väga ka näitlejate liidu auhinna üle oma põlisele kolleegile Volli Kärole. Just tema kõrval tegi Ülle oma esimesed rollid keskkoolipingist teatristuudio kaudu Rakvere teatrisse tööle valitud piigana. "Lavastuses "Põgenejad" tuli mul joosta lavale ja hüüda: "Ma soovin, et kuu kukuks taevast alla!" Proovides muudkui aga jooksin ja hüüdsin entusiastlikul vurinal. Märkasin, kuidas lava kõrval vaatas Volli maha. Pärast tuli ta ja vaikselt näitas mulle ette, kuidas selge diktsiooni ja tunderõhuga lause mõtet anda."

Edasi lugemiseks:
Juba tellitud?