Eelmise aasta Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi film! Absurdihõnguline krimikomöödia Bukarestist tulnud politseiinspektorist Cristist, kel tuleb La Gomera saarel ära õppida salajane vilekeel, et edukalt operatsioone läbi viia.

Vilekeelt õpetab Cristile lummav femme fatale Gilda, kes ise osutub kõrgema klassi vargaks ja petturiks. Mõlemad, nii Cristi kui ka talle sümpaatseks saanud Gilda, üritavad reetmise ja petmise keerdkäikudes osavalt laveerida, mängides mõlemal pool seadust.

Abiks kummaline ja humoorikas vilekeel, mis pole režissööri väljamõeldis, vaid päriselt olemasolev keel, mida püütakse siiani elus hoida. La Gomera on üks Kanaari saartest ja vilistamiskeel ehk silbo kujunes välja vajadusest suhelda inimestega teisel pool mäekuru. Silbo keel on olemas olnud juba vähemalt 19. sajandist. Häälikute tekitamiseks kasutatakse kahte vokaali ja nelja konsonanti.

Kahe Kuldse Palmioksaga pärjatud Ken Loachi uus liigutav draama, mis vaatleb ühiskonda, kus inimestel tuleb enda äraelatamiseks joosta ühest töökohast teise. Selline rähklemine on aga mõistagi ebainimlik. Filmi peategelaseks on perekond Turnerid, kus pereisa Ricky rügab armutult üliväikse tasu eest juhutööde rägastikus, üritades päev päeva haaval toime tulla ja peret toita. Kitsikus, vaesus ja lootusetus panevad proovile ka tema pere omavahelised suhted. Soovides neile paremat elu, otsustab Ricky hakata osutama kullerteenust. Film paneb kindlasti mõtlema tarbimisühiskonnale ja selle kriitikale.

Kuulsuste surmad tulevad alati nii ootamatult ... Veidi järele mõeldes aga tõded, et arvata oli, et see nii läheb. Mis annab õiguse mõelda, et nad kõik lõpetavad halvasti? Sõltlastena, alkohoolikutena ja üksikute depressiivikutena? Pole miski uudis, et tundlikel loomeinimestel on raske elus hakkama saada, eriti siis, kui suurem kuulsus ja tähelepanu hakkavad mööduma või kui see muutub kurnavaks. Selliseid filme kuulsuste ja üliandekate natuuride allakäigust on küll ja küll. Vahelduseks on Kevin MacDonaldi 2018. aasta Cannes’i filmifestivalil esilinastunud dokfilm lauljanna Whitney Houstonist jäänud stiilselt delikaatseks ja filmis on rohkem poeetilist elulookäsitlust kui kõmulist staarikultust.

Midagi põrutavat siit ei selgu, samas müstika loomine lauljatari ümber on peenelt läbitunnetatud. Tundlik ja mitte nii klatšihimuline film, kui võrrelda seda viimaste aastate dokfilmidega näiteks Amy Winehouse’ist või Nina Simone’ist. Poeetiline dokfilm, mis näitab meile Whitney elu, kuid samas ei näita ka. Ta jääb temast loodud kujutluspildi varju. Tema traagika jääb tema särale alla. Ükskõik kui palju me ka ei püüaks mõelda ja kujutada teda kui sõltlast, jääb Whitney pigem ikkagi meelde kui diiva, keda Kevin Costneri kehastatud turvamees kõikjalt päästab, kui asi käest kipub minema. Muinasjutt jääb, kuigi Lumivalgeke lamab kirstus.

Rootsi režisööri Ella Lemhageni lastefilmi peategelaseks on Mats, kellel on äsja alanud kauaoodatud suvevaheaeg. Mats on laps nagu iga teinegi, aga seda vaid hetkeni, kui ta leiab võlupüksid, mis sisaldavad uskumatut kogust raha. Äkitselt muutub kõik! Terve maailm on tema jalge ees valla ja poiss võib täita oma unistused. Ühel hetkel, kui ta taipab, et on hakanud pükste võlujõudu liigselt enda huvides ära kasutama, hakkab tal piinlik ja ta otsustab lõputu kulutamise asemel asuda appi oma linnakese kodututele, et nende elujärge parandada.

Loomulikult ei puudu filmist ka seiklus. Kurikuulsaid kuldseid pükse on juba väga kaua otsinud ka kurikaelad ja kui nad asjale pihta saavad, röövivad nad Matsi isa Torkeli. Kui tuleb välja, et raha, mida Mats oma püksitaskust välja võtab, pärineb tegelikult erinevatest pangahoidlatest üle terve riigi, hakkab Matsi taga ajama ka politsei. Matsil pole loota mitte kellegi abile peale oma truude sõprade Davidi ja Livli, ning koos nendega peab ta päästma oma isa ja kõik korda ajama, enne kui on liiga hilja.