Palav augustipäev kesklinnas. Viire astub koduuksest välja, seljas erekollane särk ja tema sportlikku vormi toonivad tumedad pikad püksid. Hiiglaslikku stalinistlikku kortermajja soetas ta omale kodu aastatuhande alguses, kui üks suur peatükk tema elus punkti sai. "Tütar ja poeg olid lennanud mu Lasnamäe suurest korterist kumbki oma elu peale. Ühtaegu avastasin, et mu teine kooselu on otsa saamas."

Nüüdse, väiksema kodu suureks plussiks kiidab Viire, et kesklinnas on kõik käe-jala juures ja maja kõrval laiuv rulaväljakuga park on sobivaks kasvukohaks tema tütre lastele. Sõidame linnast välja mööda Viirele jalutusradadena tuntud rohelisi tänavaid.

Ei mingit juubelipainet! Viire räägib oma lähenevast peost tegusalt ja lõbusalt: "Näe, juba traditsiooniliselt tähistan ma oma juubeleid Draamateatri laval lasteetendusega." Kümnend tagasi "Piparkoogimehikesega", seekord "Lohe needusega". "Lastetükid ongi ju hästi toredad – lühikesed ja löövad," lisab Eesti pikim näitlejanna. Löövalt, hea komöödiasoonega.

Edasi lugemiseks:
Juba tellitud?