„Olin tubli õpilane ja pidin saama ka autahvlile. Selleks oli vaja pilti, mille tegemiseks tuli sõita Tallinna. Fotograaf asus Viru tänava alguses Viru väravate juures. Mul oli seljas uus pintsak, mis oli veidi suur, sest siis osteti riided kasvuvaruga. Juuksuris sai käidud ja siis läksime fotograafi juurde,“ alustab Krieger oma lugu.

„Tublimad olid võetud oktoobrilapseks. Ka mind võeti ja mulle oli suur au, et sain oktoobrilapse märgi. Pidin märgi pildistamisel rinda panema, kuid seda polnud kusagil. Selle pärast ju pildistama sõidetigi! See oleks nagu abielluma minnes poleks sõrmust kaasas. Ma ei tea, kuhu märk sai. Võib-olla peitis paps selle meelega ära. Igatahes ostis ta peale pildistamist mind jäätisega ära ja lohutas, et küll sa neid märke jõuad veel elu jooksul saada,“ sõnab Erich.

Viru tänava fotograafi juures sai tehtud ilma oktoobrilapse märgita, kuigi just märgiga pildistamiseks Erich fotograafi juurde saadetigi.

Kuigi hetkel on Erich tuntud laulja, siis lapsena ei tahtnud ta sellest midagi kuulda. „Mäletan, et ma ei tahtnud lauljaks saada, aga mind pandi tähele kui head lauljat ja kutsuti laulukoori. Küll ma püüdsin valesti laulda, et ei peaks pärast tunde laulukoori minema. Olin spordipoiss, tahtsin õues joosta ja mängida. 1969. aastal tähistati saja aasta möödumist esimesest tantsu- ja laulupeost, ka mina osalesin seal,“ räägib Erich Krieger.