Filmi visuaalse poole looja, kunstnik Matis Mäesalu ütles LP-s ilmunud intervjuus, et ehkki tekkivast võrdlusmomendist oldi teadlikud, siis sihilikult „Reliikviaga“ sarnanemist ei osatud eesmärgiks võtta. „Sa ei saa võtta eesmärgiks nii suurt hitti, filmi, mis elab oma elu juba 50 aastat. See oleks sama nagu tahta kohe vanaisaks hakata.“

Samas on „Reliikvia“ seda elu elanud teadagi kus - meie kõikide, nii ka filmitegijate teadvuses ja alateadvuses. Ja olgu see siis alateadlik või teadlik, need kaks teksti on omavahel dialoogis.

Mis on kõige silmatorkavamad elemendid, mis kaht 1) ajaloolist, 2) teadlikult võimalikult laiale vaatajaskonnale loodud ja 3) põnevusele üles ehitatud kassafilmi omavahel seovad või eristavad?

1. Pirita klooster ja filmimaagia

Pirita klooster tegevuspaigana tuleneb mõlema filmi puhul algmaterjalist ehk vastavalt Bornhöhe ja Hargla romaanidest. Probleem on aga selles, et „Viimses reliikvias“ tõlgendatud sündmused päädisid ajaloos ka päriselt sellega, mis filmile aluseks olnud raamatu kaanel kirjas - Pirita kloostri viimaste päevadega. Kloostri hävitasid 1577. aastal tegelikkuses küll Vene tsaari Ivan Julma väed, mitte eesti talupojad, kuid tõsi on, et filmikunsti leiutamise ajaks olid sellest juba mitusada aastat alles ainult varemed.

„Viimse reliikvia“ võtted toimusid Tallinna vanalinnas, Kuressaare piiskoplinnuses, Niguliste kirikus ning Tallinna ja Riia filmipaviljonis. Välisilme jaoks ehitati Virtsu lähedale randa Pirita kloostri makett, 8-9 meetri kõrgune polüstüroolist ja vineerist ehitis, mille tõelise (geniaalse) saladuse saab teada ajaloomuuseumi videost:

Apteeker Melchior. Viirastus“ markeerib Pirita kloostri tegevuspaigana, kuid filmis kujutatud ajal seda alles ehitatakse. Küll oli aga ka ajalooliselt kloostri juures kabel, mis oli olemas juba enne kloostrit, ja filmi tegevus toimubki osaliselt selles kabelis. Filmi kunstniku Matis Mäesalu sõnul on juhuslikult Tallinna lähedal säilinud väiksem variant sellest - Saha kabel. Tegevus võetigi üles seal ja hiljem lisati arvutigraafikaga taustale kloostri ehitustööd.

Lisaks arvutile võeti tarvitusele ka kavalus. „Me käisime ja mõõtsime ja vaatasime, kuidas saaks Pirita kloostri varemeid võimalikult palju filmis kasutada ja see trikk, kuidas me neid kasutasime, oli selles, et meie filmis klooster ongi ehituslikult samas seisukorras nagu täna varemed. Ehk siis katuse panemisega pole veel kuigi kaugele jõutud, ja me tunneme selle vaatepildi filmis ära.“

„Viimse reliikvia“ kunstiline lahendus avaldab Mäesalule muljet: „Mina vaatan seda selle pilguga, et see on ikka vägevasti tehtud. Tänapäeval teevad arvutid selle töö ära. Neid kaadreid vaadates tuleb öelda, et see on väga hästi tehtud ja ei saa ju aru küll, et see on vähendatud makett.“

2. Raivo Trassi esimene ja tema viimane filmiroll

Eesti filmide korduva tegelase, omamoodi armsalt neurootilise eneseimetleja arhetüüp on „Viimse reliikvia“ Hans von Risbieter. Igaveseks meie mällu jäädvustatud kaadris kuulutab Raivo Trass Hans von Risbieterina: „Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!“ ja see on üks Eesti filmiajaloo kuulsamaid lauseid (milledest 90 protsenti tuleb tõtt-öelda samast filmist). See oli Raivo Trassi esimene suure ekraani filmiroll (kolm aastat varem osales ta ka telemängufilmis „Võlg“).

Raivo Trass oli säravalt tüütu Hans von Risbieter, kes nägi Pirita kloostri aknast Agnest ja lükkas seepeale käima kogu "Viimse reliikvia" süžee. Oma viimaseks jäänud filmirollis kaupmees Goswinina oli ta Pirita kloostri rajamise suurtoetaja.

Raivo Trass suri tänavu 7. juunil, „Apteeker Melchior. Viirastus“ jäi tema viimaseks filmiks.

„Kui mõelda Raivo elu- või filmikaare peale, siis kummalisel kombel oli tema esimene film, Pirita kloostris filmitud „Viimne reliikvia“, samast ajastust. Nüüd, läbi paljude-paljude filmide, on tema viimaseks filmiks Melchiori teine osa, kus seda Pirita kloostrit alles ehitatakse ja tema on üks selle metseenidest,“ rääkis „Melchiori“ režissöör Elmo Nüganen Ringvaates.

3. Poisiks riietatud kangelanna

„Viimse reliikvia“ Agnes von Mönnikhusen (Ingrida Andrina) paneb noormehe riided selga, sest kleidiga on tülikas reisida ja „junkruna“ tekitab ta ka Gabrielile (Aleksandr Goloborodko) vähem sekeldusi. „Melchioris“ ilmub Keterlyn (Maarja Johanna Mägi) välja Gerkena, riides nagu poiss, ning leiab nii Melchiori juures tööd ja ulualuse. Millisel hetkel apteeker tema maskeeringu läbi näeb, otseselt ei selgugi, kuid läbi ta selle näeb.

Muidugi ei leiutanud seda levinud kultuuritroopi „Viimne reliikvia“ (kirjanduses kasutati seda juba vähemalt keskajal, vt „Le Roman de Silence“) ja ka pärast „Reliikviat“ möödunud 53 jooksul on seda trikki jõutud päris palju teha, Eestis veel näiteks 1971. aasta filmis „Don Juan Tallinnas“, kus mehena esinevat daami mängis samuti lätlanna, Gunta Virkava.

Keskaja kontekstis annab maskeering kangelannale mõnevõrra liikumisvabadust, ilma sealjuures ajalool väga kõvasti käsi väänamata, nii et teatud mõttes on see ajastule omane lahendus, et naistegelane küsimusi tekitamata tegevusse kaasata. Nii tutvustatakse meile tegelast, kes teab, et patriarhaadi ebamugava reaalsusega tuleb leppida, kuid et oma eluõnne ja hingeõnnistuse eest vastutab (ja võitleb) naine ise.

4. Kangelane, keskaegne mees kaasaegses võtmes

Esmapilgul, peamiselt temperamendi poolest, on Gabriel ja Melchior väga erinevad. Üks on uljas seikleja, kord Rootsi kuningas, kord aadlipreilide röövija, kord lausa võlur; teine stoiline, majanduslikult ja (omas taustsüsteemis) isegi teaduslikult mõtlev ettevõtja.

Mis neil siiski ühist on? Autorid on mõlemale teadlikult omistanud oma ajastu sümpaatseimad väärtused.

Gabrieli kohta kirjutas „Reliikvia“ stsenarist Arvo Valton nii: „Kas lähtus see kuuekümnendate aastate vaimust ja meeleoludest või mitte, jäägu kõrvalseisjate otsustada, meie nägime oma kangelases kõhklevat intelligenti, vaba meest, kes ei kuulu ega tahagi kuuluda ühtegi leeri ning kes elus jääb seega kõigi osapoolte tule alla, romantilises filmis aga võib ajuti ka üksinda võitjaks tulla.“

See seest siiruviiruline Gabriel on pealt üksildane ratsanik, hoogne ja kiire reaktsiooniga kauboi, kellel tuleb oma erimeelsusi pahatihti jõuga lahendada. Kusjuures see ei tähenda, et ta oleks rumal või empaatiavõimetu. Pigem on asi selles, et tal ei ole valikut, sest ümberringi tegutsevad puha barbarid.

Ülaltoodud stseenis näitab Gabriel (lisaks kauboilikule bravuurile) üles aga lausa detektiivile omast nupukust, oletades õigesti, et hulpivas vaadis peidab end käskjalg-munk koos kirjatuvidega.

Melchiori ees on ilmselt mõnevõrra lihtsamad valikud, tema kõhklused ei paista filmis silma, ja jõu asemel on tema peamiseks relvaks nutikus ning kombinatsioon külmast närvist ja empaatiast.

Võtme Melchiorile projitseeritud omaduste mõistmiseks annab režissöör ja stsenarist Elmo Nüganen, kirjeldades osatäitjat Märten Metsaviiru (TV3 saates „Teet, Kristjan ja sõbrad“):

„Eks ta sai selle rolli tänu sellele, et läbi kaamerasilma oli näha, et temas on mingisugune fluidum,“ tõdes filmilavastaja. „Kui sa vaatad teda ekraanil, sul tekib tema vastu usaldus ja empaatia. Sa hakkad kuidagi aimama, kuidas ta võib mõelda, mida ta mõtleb, mida ta oluliseks peab. See tuleneb ka sellest, et sa märkad, et temal on empaatia teiste vastu.“

Nüganeni sõnul said need omadused ja tema eriline soojuslikkus määravaks, miks just Metsaviir peategelast uues mängufilmis kehastab. Kusjuures kui päris aus olla, on lõpptulemuses seda režissööri/stsenaristi kavatsust Melchiori puhul isegi rohkem ära tunda, kui Gabrielis kõhklevat intelligenti.

Võib öelda, et mõlema kangelase silmapaistvamate omaduste komplektid kannavad omas ajas aktuaalseid väärtusi. Gabriel on kirglik, põhimõttekindel ja võimust sõltumatu, Melchior tasakaalukas, stabiilne ja emotsionaalselt kohal. Kui silmi kissitada, siis annab ta välja isegi low key hipsteri mõõdu:

"Kas teile oli kaerapiimaga latte?"

5. Armastajate omavahelise keemia küsimus

Lisaks ideaalmehele on pisut nihkunud ka ettekujutus ideaalsuhtest. Endiselt on tore esimesest pilgust kaunisse tundmatusse armuda, üheskoos peadpööritavalt seigelda, ja romantiliselt-meeleliselt õhtust süüa. Aga psühholoogid ütleksid teile, et suurema tõenäosusega jääb püsima suhe, mis rajaneb teineteise tasapisi tundma õppimisel ja ühistel või sarnastel intellektuaalsetel huvidel. Samas, selleks, et me viitsiksime filmis armastuslugu vaadata, peab seal olema keemiat.

Võtame abiks filmipaari keemia määratluse, mis laenatud Ameerika filmikriitikult Owen Gleibermanilt: „Kui vaatame veenva keemiaga paare, siis nende omavahelises dünaamikas on siirast vastastikkust sümpaatiat, millele lisandub „toimeainena“ võistluslik element, käegakatsutav soov teineteist üle mängida, mis ekraanile jäädvustub vürtsika, kelmika vastastikkuse tõmbena.“

Sellele võiks lisada veel ka ilmselge asjaolu, et ilma keemiat võimendava stsenaariumita me seda ka linal ei näe. Ehk siis see võistlusmoment peab kuidagi välja tulema ka tekstis, olgu siis dialoogis või misanstseenis.

Agnes ja Gabriel on ilmekad, sümmeetrilised ja piltilusad; sarmikas seikleja ja kõrgest soost kaunitar. Sellest tuleb ka üks osa nende keemiast. Ka nende teksti on küllalt mängulisust sisse kirjutatud.

Melchior ja Keterlyn on kohmetumad ja ekstsentrilisemad, nii tegelaste kui ka paarina. Kas nende teineteiseleidmise mõningane kohmetus kombinatsioonis stsenaariumi mänguliste elementidega oleks päriselus usutav? Ehk kas Melchiori ja Keterlyni vahel on keemiat või mitte? Seda vaadaku ja otsustagu igaüks kinos ise.

Spoileri-hoiatus: romantiline õhtusöök jääb neil vähemalt teises filmis olemata, kuigi laud on kaetud. Selle asemel serveeritakse intiimsust ja vastastikkust usaldust teiste vahenditega.

6. Lõpetuseks: kas Melchior on magusa vanalinna kinnisvaraga uue aja Gabriel?

Tulles tagasi peategelase kui esimese armastaja juurde, siis jäi varem mainimata üks tänapäeva eluterve ja toimiva paarisuhte üks elemente: majanduslik vastutustunne. Kuidas sa kasvatad lapsi, kui kodus on kitsas ja pole raha kingsepalt uusi talvesaapaid tellida? Ja nagu ütles juba Agnes von Mönnikhusen:

Raamatute järgi, täpsemalt 11 aastat pärast esimese raamatu tegevustikku toimuvas „Timuka tütres“ on apteeki majutav hoone Rataskaevu tänaval alguses Melchiori oma ning hiljem müüb ta selle „priske summa hõbeda“ eest Tallinna raele kavatsusega seda linnalt üürida ja osta umbes kümne aasta pärast suurem (ja ta on silma peale pannud praegusele Raeapteegile). Majanduslik vastutustunne olemas.

Kuna ei ole viisakas pealkirjas panti panna midagi, mida tekst välja ei lunasta, siis olgu siin ka ligikaudne hinnang, kui palju võiks tänapäeval maksta Melchiori Rataskaevu tänava kinnisvara.

Küsimusele vastas lahkesti Uus Maa kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi:

„Kui tegu oleks tüüpilise diele-dornse tüüpi hoonega, kus esimesel korrusel on suur äripind, mantelkorstnaga köök ning tagapool eluruumid, kõrgematel korrustel kaubaruumid ja all kelder, siis sellise üldpinnaga maja hind tähtsa äripiirkonna ehk Raekoja platsi külje all oleks 1,3–1,5 miljonit eurot.

See on eeldusel, et apteek on kasumlik ning potentsiaalne ostja sooviks selle äriga jätkata, sest apteek on spetsiifiline äri. Hinnavahemik sõltub aasta tootlusest, ehk sellest, kui palju tulud katavad iga-aastaselt ostuhinda. Kui maja oleks ka ülakorrustel äriruumidega kaetud, hind kasvaks. Hinnangu eelduseks on, et maja on heas seisus, töötavate kommunikatsioonidega, kenasti sisustatud ja näeb igas mõttes hea välja. Miinuseks oleks aga see, et tegu on keskaegse hoonega, kuhu ei saa rajada kõiki tänapäevaseid kommunikatsioone ning ka valgust on vähem.“

Sellega jääb Melchior siiski alla „Viimse reliikvia“ kangelasele vürst Gabrielile, kelle isale kuuluvad algmaterjaliks olnud „Pirita kloostri viimased päevad“ põhjal Venemaal terved mõisad (mitmuses!).