„See on olnud üks uskumatult äge teekond, mis on kestnud terve minu elu,“ kirjutas Inger. Muusik on tänulik kõigile mängijatele ja treeneritele, kes on teda sel teekonnal edasi viinud, õpetanud, inspireerinud ning selles kõiges rõõmu toonud.

„See on olnud üks paganama vinge sõit! Nii Viimsi MRJK kui ka FC Flora on olnud minu koduklubideks, kus olen saanud kätt proovida nii mängija kui ka treenerina. Aitäh ka Eesti noorte koondise treeneritele minusse uskumast!“

Muusik tõdes, et igal sõidul tuleb teha muutusi ja pause ning hetkel on ta otsustanud, et paneb treeneri ja jalgpalluri ameti pausile, et pühenduda täielikult muusikale. „Jalgpall on ja jääb alati minu südamesse ning sellest ma lõplikult lahti ei lase! Jään ootama hetki, kus saan oma noori näha Eesti koondise või teiste riikide särgis mängimas ning hoian neile igati pöialt,“ kirjutas Inger lõpetuseks.

Inger rääkis möödunud kevadel Kroonikale antud intervjuus, et suurem kokkupuude vastutusega tekkis tal 17aastaselt, kui sai Viimsis tööd jalgpallitreenerina. „Alguses oli see keeruline, kuna olin ise nii noor ja treenitavad ei olnud minust eriti palju nooremad. Toona tekkis näiteks olukordi, kus mängijad rääkisid minust üle ja noore treenerina oli raske ennast kuuldavaks teha. Tänu sellele kogemusele aga õppisin enesekehtestamist, män­gijatega ühise keele leidmist ja mees­konnasisese ühise hingamise loomist.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena