Teise albumi kirjutamist alustas Rita Ray praktiliselt kohe peale debüütalbumi esikaid. Esmased demod loost „Love Ain’t The Same“ valmisid juba esimese koroonalaine ajal, kuid siis tabasid autorit katsumused: „Samal ajal tekkisid mul päris suured probleemid häälega. Asi kulmineerus selleni, et pidin uuesti laulma õppima. Otsisin üles oma päris hääle. Tegelikult oli see hääl kogu aeg minu sees peidus. Kuid selle proovikivi taustal oli muusika loomine ja laulmine kibemagus, sest laulda oli ülimalt keeruline.“

Väljakutse sundis muusikut mugavustsoonist välja - tuli keskenduda tervislikule vokaaltehnika ülesehitamisele, ikka selleks, et saaks laulda võimalikult kaua. „See oli hirmutav tunne - kaotasin mõneks ajaks suure osa oma olemusest ja isiksusest. Laulmisest algas ju minu jaoks kõik. Laulmine on põhjus, miks muusikat üldse kirjutama hakkasin: et jutustada lugusid oma häälega ka teistele. Õnneks oli koroona-aeg mulle justkui kingitus, sest esineda ei saanud ning oli aega keskenduda oma hääle taastamisele,“ avas Rita kogetu tagamaid. Seetõttu on teine LP „A Life of Its Own“ Rita Ray jaoks justkui tema esimene.

„Kuna häälega oli üsna pikalt kehvad lood, jõudsime bändiga neid palu väga palju mängida, enne kui tundsin, et olen vokaalselt valmis taas stuudiosse minema. Seega hakkasid need laulud kolme aasta jooksul täiesti oma elu elama.“ Albumile on jõudnud kolme aasta jooksul läbi elatud tunded ja juhtumised. Tegelik plaan oli plaat avaldada eelmise aasta lõpus, kuid nagu ikka - tuli elu vahele. „Läks nii nagu minema pidi. Lõppude lõpuks on kõik millegi jaoks vajalik ja praegu on mul hea meel, et see album varem välja ei tulnud,“ nentis Rita.