Toomase sõnul oli Tõnu tema jaoks iidol ja täiesti terviklik nähtus. Toomas oli teda koolipoisina makilintidelt kuulanud ja korduvalt laval esinemas näinud. „Tänan saatust, et sõpradeks saime ja sõpradeks jäime. Tõnu mängib absoluutselt kõiki pille, talle on kõik antud. Mina näpin ka pille, aga oskan seda teatud piirini. See, mida Tõnu teeb - tal lendab kõik käes ja energia, mis temast laval välja paiskub, on täiesti erakordne. Ma ei tea kedagi oma elus, kellega oleks nii adrenaliinirohke, sest ta on nii andekas,“ kiidab Toomas.

Toomasel on hullusti kahju, et ilmselt ei ole säilinud ühtki salvestist sellest ajast ja nondest ühistest pidudest, kus öösiti musitseerides hommikuni välja möllati.

„Tõnu lihtsalt ei väsinudki ära ja mängis ükskõik mida – klaverit, viiulit, kitarri, kontrabassi. Nendel öödel meie sõprus tõsiselt kinnistuski, sest me sütitasime teineteist ja – liialdamata – ma pean Tõnut oma vennaks, ehkki mul on ka oma lihane vend olemas. Need hetked, mis läbi muusika meid seovad, seovad tänini ja alati. Tõnu mängis ka minu pulmas,“ räägib Toomas.

Jaga
Kommentaarid