„Olen 20 aastat mänginud maailmatasemel jalgpalli, kuid paljud inimesed kuulsid minust esimest korda alles siis, kui osalesin saates „Tantsud tähtedega“,“ muigab mees ajakirjas Pere ja Kodu, kuid sugugi mitte heitunult. Ta kirjeldab armsalt, kuidas mitmed prouad on talle Instagramis kirjutanud, kui hästi ta saates tantsis ja „raami“ hoidis.

Heategevuslikus saates osalemise üle pidi mees otsustama kahe tunniga, sest kui Villem­drillem põlvevigastuse tõttu tantsimisest loobuma pidi, tuli uus osaleja leida kiiresti. „Olime hea tuttava Kerttu Tänavaga ühisel perereisil, kui Heili Klandorf helistas ja saatesse kutsus.“ Kiire kaalumise järel ütles Ragnar oma jah-sõna kahel põhjusel. „Esiteks, ka minu pere­konnast on vähk inimesi liiga vara ära viinud. Saate heategevuslik eesmärk oli tõhus motivaator. Ja teiseks... oeh, see on juba pikem teema,“ alustab Ragnar ja võtab põgusa mõttepausi.

„Tippsportlasele võib olla emotsionaalselt väga keeruline hetk, kui ta spordiga lõpetab. Mina olen praegu 37, tavaliselt tehakse oma alaga lõpp 35–40aastaselt,“ jätkab Ragnar. „Inimesele tervikuna on see kõige produktiivsem aeg – füüsiline ja vaimne areng on laes –, aga tippspordis on „parim enne“ möödas. Väga paljudel endistel sportlastel võib tekkida depressioon. Mis edasi? Ühed hakkavad treeneriteks, teised ei tee midagi, kolmandad ehitavad end nullist üles uuel alal. Olen viimasel ajal kahelnud, kas minus on enam seda jõudu, et millegagi alustada. Just sellepärast võtsin pakkumise vastu, et end proovile panna.“