„Lubasin endale, et tätoveerin käele meeldetuletuse, et mul ei tekiks enam iial mõtet lennata kuhugi Ameerika kaudu, sest tülikamat riiki ümberistumiseks on raske ette kujutada,“ ütleb Randpere.

Ta meenutab New Yorgi lennujaamas juhtunut: „Meil oli ümberistumiseks aega neli ja pool tundi. Seisime lastega – meil oli kolm last: kuue-, kolme- ja kaheaastane – poolteist tundi passijärjekorras ja selle aja jooksul liikusime sajameetrises järjekorras edasi ehk vaid 15 meetrit. Umbes kahekümnest vastuvõtulauast töötas vaid üks ning nelisada inimest lihtsalt ootasid kannatamatult oma saatust. Lisaks olid JFK lennujaamas juba kell kaheksa õhtul terminalidevahelised pagasiliinid suletud ning pidime kogu pagasiga, kus lisaks kohvritele ka kaks laste autoturvatooli ning lapsevanker ka terminale vahetama. Pinge ja väsimus olid suured, olin juba kindel, et ei jõua Haiti lennule ja peame ööseks New Yorki jääma. Ime läbi jõudsime ikkagi lennule.“

Kuid ütleb ju Murphy seaduski, et kui midagi saab untsu minna, siis ka läheb. New Yorgi lennujaamas tuldi Liina perele vastu, ent jamad jätkusid ka Dominikaanis.