“Sa oled nii ilus“ — ehk iseloom vs välimus

Inimesed puutuvad igapäevaselt kokku oma liigikaaslastega, teiste inimestega. Liikude ringis poes, pargis, koolis või kus iganes mujal möödub sinust päeva jooksul ehk isegi sadu inimesi. Vahest jääb mõni neist teistest rohkem silma.

Nähes kaugelt tulemas enda jaoks kedagi hea väljanägemisega inimest, pöörad sa kogu oma tähelepanu temale. Sa vaatad talle otsa, vahest ehk isegi naeratad ning kõik seni, kuni ta su seljataha kaob. Mõnikord juhtub, et pöörad pea ümber ning vaatad veel tagantjärgigi.

Igal ühel meist on mõtteid oma vastassoost esindajatest. Mõni neist on toredam, ilusam ja ägedam, teised aga vastupidiselt mitte nii toredad ja ilusad, kui sa sooviks. Tahest tahtmata hakkad sa inimesi, kes sinust mööduvad või keda kusagil märkad, teistest eristama. Ikka rohkem meeldimise järgi.

Sul tärkab huvi kellegi ilusa vastu, keda sa just linnas nägid, ning vahest lähed isegi Internetti, et ehk leiad ta, kas reidist või facebookist üles. Kui veab, siis leiadki — alustad tutvust ning jälle uus sõber juures.

Mõnikord viib asi nii kaugele, et ta hakkab sulle meeldima ning oleks soov proovida temaga midagi tõsisemat, kui ainult sõprus. Sa tahaksid temaga käima hakata. 

Paraku on aga paljude jaoks kõige tähtsam välimus. Alles siis, kui välimus on enese jaoks sobiv, hakatakse vaatama, kas ta on tore või milline tema iseloom üldsegi on.

Välimus on inimese juures samuti üks väga tähtis komponent. Kuid kui oleks valida väga hea iseloomuga ning mitte nii kena välimusega inimese või kena välimuse ja mitte nii hea iseloomuga inimeste vahel, valiksid sa käimise puhul siiski esimese.
Vähemalt nii peaks see olema, sest lõppudelõpuks on tähtis see, et sul oleks neiuga/kutiga millestki rääkida, et teil oleks lõbus ning huvitav, mitte see, et te istute kahekesi vait nagu sukk, kuigi tüdruk/poiss on nii ilus, et võtab või jalad nõrgaks.