See on linateos 1905. aasta talupoegade mässust Vigalas, mille sütitas kohaliku seltsielu juhtegelane, taluperemees Bernhard Laipmann, kelle Vene karistussalklased 1906. aasta jaanuaris hukkasid. 

Filmi, mis on täna võibolla kõnekam ja mõistevamgi kui oma esmalinastuse ajal, tegi Mark Soosaar. “Jõulud Vigalas” on autorifilm, sest Soosaar oli nii filmi stenarist, lavastaja-operaator ning isegi võttepaiga administraator, sest osa stseene on üles võetud tema kodus.

Mark Soosaar, teie filmitegemise viis – stsenaariumiga vaba ringikäimine, võttepaigal improviseerimine, mitteprofessionaalide kasutamine jms – oli tollal küllaltki avangardne. Kas see oli teadlik uuenduslikkus või intuitiivne viis mängufilmi just niimoodi teha?
Arvan, et see oli asjade loomulik käik. Dokumentalistina tahtsin saavutada ehedust. Tolleks ajaks eesti mängufilmi väga kunstlikuks, kohati lausa kramplikult „kunstipäraseks“ muutunud (pea sada protsenti dialoogidest oli stuudios hiljem sisse räägitud, kaamera seisis kas statiivil või parimal juhul sõitis mööda kindlaksmääratud rööpaid. See suisa sundis otsima uusi meetodeid. Otseheli ja võimalus näitlejal oma sõnadega stseeni mõtet edasi anda oli üks paljudest vahenditest.

“Jõulud Vigalas” kõrvaltegelaste nimekiri kõlab nagu Eesti kultuuritegelaste “Who’s Who”. Millise ideega kutsusite fimi Ain Kaalepi, Jaan Kaplinski, Omar Volmeri, Linnar Priimäe jt?
Eesti kultuuritegelaste kaasamine lähtus muidugi soovist neid jäädvustada. Kesktelevisiooni diktori Viktor Balašovi kutsumine karistussalkade juhi, kindral Bezobrazovi rolli aga oli kindlasti sümboolse tähendusega. Luges ju see mees pea igal teisel õhtul "Vremjas" ette Keskkomitee peasekretäri Leonid Brežnevi ja poliitbüroo pidulikke teadaandeid, meie filmis aga teatab ta surmamõistmise otsusest keiser Nikolai, kogu Venemaa isevalitseja nimel. Paralleel oli ju nii ilmne...

Kuidas sai peategelasest Bernhard Laipmannist just selline, samuti väga kaasaegselt mõjuv kahtlev kangelane, kelle tüpaaž vastandub nii Nõukogude kui ka mitmetele tänases Eestis loodud ajaloolistele filmitegelastele?
Ühelt poolt andsid selleks alust ülestõusu pealtnägija, Mihkel Aitsami dokumentaalteoses “1905. aasta Läänemaal” kirjapandud dialoogid, teisalt muidugi vajas täispikk film suuremat sügavust kui see on kirjas Aino Kallase lühinovellis “Bernhard Riives”. Pole ju mingi saladus, et autoril oli lähisuhe Bernhard Laipmanni venna Ants Laikmaaga ning sealtkaudu ta ka ilmselt sai teada enesekindla ja mehise talumehe loo. Filmi teine pool kahjuks venib, ent ülesvõtete ajal tundus mulle, et Bernhard Laipmanni otsus valida peksu ja Siberisse saatmise asemel kangelassurm on seda kaalukam ja hingeminevam, mida põhjalikumalt ning veendunumalt see on ette valmistatud.

Mis võiks olla „Jõulud Vigalas“ kõige olulisem sõnum anno 2012?
Arvan, et see sõnum on igihaljas: parem langeda püstipäi kui elada põlvili, alandatult.

1980ndate Eesti avalikkus võttis filmi vastu üsna kõva kriitikaga. Kas sellega oli raske toime tulla?
Oli küll. Terve kari tollaseid ideoloogilise pärivoolu kirjandusinimesi ründas üsna raevukalt seda filmi. Kolm nädalat pärast esilinastust keelas EKP keskkomitee filmi näitamise ENSV territooriumil. Sirp ja Vasar süüdistas mind 1905. aasta ülestõusu moonutamises. "Targemad seltsimehed" väitsid, et talurahvas pole mõisaid lõhkunud ega põletanud. Mind ei lastud neile vastata isegi lühiartikliga, milles soovitasin ajaloo ümberkirjutajatel lugeda vaid Tammsaare "Tõe ja õiguse" kolmandat osa! Muide, seda eesti kirjanduse üht suurimat teost soovitaksin lugeda ka täna ja eriti neil, kes rahva taas meelheitele on viinud.

“Jõulud Vigalas”
Režissöör: Mark Soosaar
Stsenarist: Mark Soosaar
Helilooja: Veljo Tormis
Operaator: Mark Soosaar
Kunstnik: Omar Volmer
Osades: Evald Aavik, Kersti Kreismann, Häli Saarm, Kadriann Soosaar, Ants Jõgi, Jüri Arrak jpt
Stuudio: Tallinnfilm
Kestus: 95 minutit