Lugeja küsib: õpetajaid väärtustame. Aga kas ka õpilasi?
Haridus(süsteem) on teema, mis ei satu väga tihti avaliku arutelu keskmesse. Tõsi, aeg-ajalt on kuulda juttu edusammudest, olgu need koalitsiooni plaanid tõsta õpetajate palka 120%-ni Eesti keskmisest või kooliaasta lõpus-alguses ja õpetajate päeval välja hõigatud kiiduavaldused sellele, kui head ja tähtsat tööd nad teevad. Tõepoolest, need on head uudised ja tähtsad sõnumid, kuid keegi on sellelt pildilt puudu. See on õpilane. Ja nii on meie pilt haridussüsteemist paratamatult poolik.
Sellele reeglile on vaid üks erand: Delfi Noorte Hääl, mis on siiamaani monopoolses seisus võrreldes teiste väljaannetega. See on ainulaadne meedium, kus on näha, millest mõtleb Eesti õpilane. Vastab see pilt oma helgusega õpetajate olukorrale? Kahjuks mitte. Nende kommentaarid on täis valu, ahastust ja lootusetust. Ei usu mind? Sisestage Delfi otsingusse sõna „kontrolltöö“ (põhjustest veidi hiljem) ja vaadake, mitu mis sisuga vastet tuleb. Šokeeritud? Pole viga, see on ainult kiire summeeritud ülevaade viimasest aastast. Varasematele postitustele enam ligi ei pääse.
Paar päeva tagasi ilmusid uudised sellest, et on suurenenud nii rahusteid ja antidepressante kasutavate kui ka tahtlikult ennast vigastanud laste arv. Statistikaametist on võimalik ka leida, et enesetappude enda näitajad noorte hulgas on juba kaks aastat olnud stabiilselt viimase seitsme aasta kõrgeimad (iga kuu võtab üks noor endalt elu). Ka isiklikult tean ma inimesi, kes on sattunud tõsistesse tervisehädadesse või kelle tuttavad on otsustanud oma vaevale lõpp teha.
Siin võib pöörata tähelepanu kasvatusele, laste vaba aja kasutusele, nutitehnoloogia halvale mõjule (mida seni ka tehtud on) jne. Äkki aga oleks aeg võtta luubi alla hoopis institutsioon, mis võtab (eeldusel, et laps magab päevas 8 tundi) õpilase ärkveloleku ajast keskmiselt rohkem kui poole – kooli (ja sellega kaasnevad ülesanded)? Kui palju me tegelikult ikka teame sellest, mis toimub selle ilusa fassaadiga (PISA-testide head tulemused jne) süsteemi sees?
Õpilane või pärisori? Õigusriik kooli tasemel
Kuigi teemasid, millega oleks vaja hädasti tegeleda, on palju (alustades koolidemokraatiast, õpilaste kaasamisest, riskikäitumise ennetustegevusest jne), on üks, millest ei saa üle ega ümber. See on olukord õpilaste õigustega. Ametlikult reguleerivad neid ÜRO laste õiguste konventsioon, lastekaitseseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus; nendega tegeleb ka õiguskantsler lasteombudsmani ülesannetes jne. Praktiliselt kogu see info on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi ja Õiguskantsleri kodulehekülgedelt. On aga ainult üks õigusakt, mis reguleerib seda valdkonda piisavalt konkreetselt, et sellest ka kooli tasemel kasu oleks – selleks on sotsiaalministri määrus „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele”. Ja seda õigusakti vastavatel lehekülgedel välja toodud ei ole.
See määrus on nii oluline just sellepärast, et see tegeleb kõige otsesemalt nende probleemidega, mis on õpilaste seniste artiklite tuumaks: ülekoormuse piiramine ning „õpilase vaimse ja füüsilise tervise säilitamine“. See reguleerib muu hulgas kontrolltööde toimumise tihedust, mis koormab õpilast kõigist tegevustest vast enim, olles tavapärasest mahukam ja nõudes muu õppetöö kõrvalt hulganisti tähelepanu.
Näiteks on paika pandud, et päevas tohib olla kontrolltöid maksimaalselt üks ja et need ei tohi toimuda esmaspäeval ega reedel, esimesel ega viimasel tunnil (v.a erandjuhtumid). Need on sätted, mida ignoreeritakse „ilmselt“ igal pool. Lisasin „ilmselt“ sellepärast, et selle seaduse järgimisest puudub igasugune statistika, kui välja jätta õiguskantsleri harvad kontrollkäigud, mis tuvastavad vaid probleeme. Problemaatikat tekitab ka mõiste „kontrolltöö“ relatiivsus, mis on olnud nii mõnelgi pool ajendiks seda „tõlgendada“ ka nii, et mõiste läheb vastuollu õigusakti enda mõttega (kurikuulsaim on nimetada kontrolltöö ümber tunnikontrolliks).
„Mis mõttes ei koguta statistikat!? Kuidas on võimalik painutada norme sinnamaani, kus need kaotavad mõtte?“ võite Te küsida. Kui on öeldud, et valdkond on niiviisi reguleeritud, siis peab ju olema ka mingisugune järelevalve mehhanism! Ja tõesti, määruses on konkreetsed nõuete tagajad – nendeks on kooli pidaja ja direktor. Üks, kes ei pruugi puutuda koolieluga otse kokku, ja teine, kellel on huvide konflikt – õpetajad ju survestavad teda andma endile vabad käed ja saavad paljudes koolides ilmselt esitada ultimaatumi à la „kas lähen mina või see õigusnorm“. Ehk seda õigusakti pole reaalsuses rakendatud. Aga äkki on see määrus veel liiga noor; vajab vaid sisseharjutamist? Eks ta ole tõesti noor. Sündis ta aastal 2001. Ehk on veel kaks aastat täiseani.
Milline on selle määruse tähtsus lähemalt? Ma tooksin paralleeli Rootsi ajaga. Enne seda oli Eesti talupoeg tüüpiline pärisori, kelle õlule võis laduda nii suure koorma, kui mõisnik vähegi suvatses. Reduktsiooni ja vakuraamatutega fikseeris aga uus Rootsi võim nende koormised täpselt ära. Raske oli endiselt, aga oli paika pandud kindel kohustuste ülempiir, mida mõisnik ei tohtinud oma alamatele andes ületada. Sama põhimõte on ka sel määrusel: see ei kasvata õpilaste lodevust ega pärsi õppeedukust, vaid määratleb konkreetse koormuse piiri, mida ei tohi ületada, võimaldades neil oma aineid ja materjale paremini hallata. Ja seda on vaja, kuna (tsiteerides riiklike õppekavade muutmise seaduse seletuskirja) „on kujunenud olukord, kus õpilane on õpingutes üle koormatud ja tema maailmapilt on lünklik“. Õpilased ei suuda täita ei nendele pandud nõudeid ega omandada teadmisi vajalikul tasemel.
On ebaseaduslik, et koolid lähevad vastuollu meie riigi õigusnormidega. On ebamoraalne, et selle teguviisi teravikus on just ühiskonna kõige kaitsetum osapool, lapsed, kes ei pruugi teadagi seda, et neil on mingisugused õigused. Ja on ülimalt ebaeetiline, et need, kes vastutavad selle olukorra eest, peituvad valede, pseudoõigustuste ja kinnimätsimiste loori taha. Õpetajad, te olete ju ometigi täiskasvanud! Kui te näete, et praegused õppemahud ei luba samal ajal järgida seadust ja täita ainekava, siis tuleb organiseeruda.
2012. aasta on veel paljudel meeles. Andke oma võimatust olukorrast teada! Koostage petitsioone, kirjutage oma häälekandjasse või otse vastavatele ministritele, käige meeleavaldustel, protestige! Võidelge ka enda õiguste eest! Aga ärge rikkuge nende omi, kes ei suuda ennast ise kaitsta! Või on seda liiga palju palutud nendelt, kes ei suuda isegi kord nädalas kokku tulla ja läbi arutada, kes mis päeval kontrolltöö teeb?
Kõige veidram on aga hoopis midagi muud. Mitu järjestikust õiguskantslerit on juhtinud tähelepanu sellele, et tervisekaitsenõudeid tuleb järgida. Õpilased on avaldanud oma appikarjeid aastaid. Probleem on olemas olnud määruse algusest saati ehk nüüd juba 17 aastat. Endiselt pole aga selle akti mõjususe/rikkumiste kohta statistikat, kõigi oma 12 kooliaasta jooksul ei kuulnud ma kordagi, et Terviseamet (mis peaks teostama järelevalvet) oleks sekkunud. Siiamaani pole teema saanud poliitilist tähelepanu, kuigi haridusministri portfell on olnud kõigil neljal „peavooluerakonnal“. Terve sotsiaalne grupp on olnud arutelust ja niiviisi ka ühiskonna tähelepanu alt eemal. Miks?
Küsimus ei ole ei rohkemas ega vähemas kui selles, kas me tahame, et meie lapsed näeksid, et nad elavad õigusriigis, kus peale seadusega ette nähtud kohustuste kehtivad ka õigused, või „võimuriigis“, kus ülemuse suva on ülimuslik. Kas seal, kus õiguse aluseks on seadus, või seal, kus selleks on võimupositsioon? Õigusriigis või võimuriigis? Demokraatias või autokraatias? Seaduse järgi või „seadusjärgselt“? Kumma väärtused peaksid iseloomustama me ühiskonda?
Üleskutse kõigile Eestimaa õpilastele
Võib-olla mu jutt siiski ei veennud ja toodud näidetest ei piisanud, et tõendada probleemi ulatust. Seepärast teen ma avaliku üleskutse kõigile õpilastele (kuid miks mitte ka klassijuhatajatele ja vanematele, kes pääsevad sellele ligi): avalikustage (sotsiaal)meedias enda õppeaasta need nädalaplaanid, mille kontrolltööde ajastus ja hulk läheb vastuollu õigusnormidega! Teeksin seda isegi (neid kippus ainult aasta tagasi olema iga paari nädala tagant), kuid minu eKooli ajalugu on nüüd kustutatud.
Tõsi, see üleskutse lähtub (ilmselt naiivsest) eeldusest, et õpetajad märgivad oma õigusvastase tegevuse ka virtuaalsesse keskkonda üles ega hakka seda nüüd tagantjärele muutma. Siiski olgu see esimeseks sammuks, et tuua see teema lõpuks veebimeedia perifeeriast avalikku arutellu ja lõpetada aastaid kestnud ebaõiglus. Kui me näeme oma laste tervise allakäiku ja riskikäitumise juhtude tõusu, siis ei saa me ümber minna keskkonnast, kus nad veedavad suurema osa oma päevast.
Õpilase meelespea: mis on mu õigused ja mida teha, kui neid rikutakse?
Senine olukord on tõestanud, et kõrgemalt poolt ei tasu mingisugust abi oodata, mistõttu on tarvis ennast kurssi viia enda õiguste ja võimalustega. Selleks annavad võimaluse järgmised õigusaktid ja allikad:
Kõige enam leiab õigusakte Sotsiaalministeeriumi leheküljelt pealkirja „Lisainfo“ alt.
Veidi kokkuvõtlikumalt on need loetletud Õiguskantsleri leheküljel.
Üks konkreetsemaid allikaid on „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele“.
Kui ei ole ajaliselt võimalik viia ennast kurssi kõigi eelnevatega, on õpilaste õigused väga hästi kokku võtnud Eesti Õpilasesinduste Liit oma leheküljel pealkirja „Õigused“ all.
Kui oled teadlik, et Su õigusi on riivatud, peaks kas pöörduma oma vanemate, klassijuhataja või direktori poole, helistama lasteabi telefoninumbrile 116111, andma oma olukorrast teada õiguskantslerile (vajadusel kutsudes ta kontrollkäigule) või muule riiklikule asutusele.
