Loe katkendit südamlikust noorteraamatust "Ilusad katkised asjad": teismelised tüdrukud on mõistatus – isegi siis, kui oled olnud üks nende seast
Parimad sõbrad Caddy ja Rosie on lahutamatud. Nende erinevused on neid lähendanud, kuid kui Caddyl täitub kuueteistkümnes eluaasta, hakkab ta soovima, et võiks veidi rohkem Rosie moodi olla: enesekindel, vaimukas ja huvitav. Siis ilmub nende ellu Suzanne – ilus, rikutud, erutav ja salapärane – ning kõik muutub hulga keerulisemaks. Kui Suzanne’i minevik avalikuks tuleb ja ta olevik lahti rullub, taipab Caddy, kui palju üks väike pahategu lõbu võib valmistada. Kuid nii sõpruse kui ka taastumise kulg on karmim, kui kumbki tüdrukutest taipab, ja Caddy hakkab aru saama, et kord allakäiguspiraalil liikuma hakates pole võimalik seda peatada.
Teismelised tüdrukud on mõistatus – isegi siis, kui oled olnud üks nende seast. Sara Barnardi südamlik esikromaan jutustab sellest, mida tähendab olla sõber, kui kogu su maailm on lagunemas.
Mina olin julge.
Tema oli hoolimatu.
Me olime pahad.
Parimad sõbrad Caddy ja Rosie on lahutamatud. Nende erinevused on neid lähendanud, kuid kui Caddyl täitub kuueteistkümnes eluaasta, hakkab ta soovima, et võiks veidi rohkem Rosie moodi olla: enesekindel, vaimukas ja huvitav. Siis ilmub nende ellu Suzanne – ilus, rikutud, erutav ja salapärane – ning kõik muutub hulga keerulisemaks. Kui Suzanne’i minevik avalikuks tuleb ja ta olevik lahti rullub, taipab Caddy, kui palju üks väike pahategu lõbu võib valmistada. Kuid nii
sõpruse kui ka taastumise kulg on karmim, kui kumbki tüdrukutest taipab, ja Caddy hakkab aru saama, et kord allakäiguspiraalil liikuma hakates pole võimalik seda peatada.
Teismelised tüdrukud on mõistatus – isegi siis, kui oled olnud üks nende seast. Sara Barnardi südamlik esikromaan jutustab sellest, mida tähendab olla sõber, kui kogu su maailm on lagunemas.
„Noh, oled endale juba poisi leidnud?“
Tarin saabus koju pühapäeva õhtul, päevitunud ja säravana, jagades heldelt kingitusi ja näidates vasakul randmel uut tätoveeringut, mis kujutas kolme lendavat lindu. Ta oli olnud koos oma poisi Adamiga viimase hetke reisil Türgis ja puudus seega mu sünnipäevalt, samuti ei olnud teda kohal mu esimesel koolinädalal. „Ei,“ sõnasin kindlalt. „Luban sulle, et saadan sõnumi, kui see peaks
juhtuma.“ „Kui see juhtub,“ parandas Tarin kiiresti. Pööritasin silmi, kuid naeratasin. Oli raske tema läheduses mitte naeratada, kui ta heas tujus oli. Tujuka ja liikuvana täitis Tarin iga toa, milles viibis. Mu kõige eredamad lapsepõlvemälestused temast meenutasid värvide ja erutuse keeristormi, mis vaheldus läbitungimatute pimedusepilvedega, kui miski ei suutnud teda endasse tõmbumisest välja tuua. Ta oli nüüd rahulikum ja stabiilsem. Diagnoosi panemisest oli möödunud kuus aastat. Kuid ta oli ikkagi Tarin, igas mõttes erakordne õde.
„Võta,“ ütles ta, ulatades kotti minu poole. „Vabandust, et see ei ole pakitud. Palju õnne sünnipäevaks.“ Kotist leidsin salli: lilla ja hõbedane, pehme, ilus. Tõmbasin kanga õrnalt läbi sõrmede. „See on imetore. Aitäh.“ Tõstsin salli kaela juurde ja püüdsin mõistatada, kuidas seda niimoodi sättida, nagu õde alati kandis.
„Kuusteist on nii tähtis vanus,“ ütles Tarin. „Ma ei suuda uskuda, et oled juba kuusteist. Minu peas oled ikka veel viie aasta vanune.“ „Suurepärane, ole tänatud.“ Mul polnud aimugi, mida ma salliga
tegin. Naaldusin tahapoole, et näha oma peegelpilti ja kindlaks teha, kas mu üritus nägi sama tobe välja, nagu mulle tundus. Kogu mu pea tundus korraga mullina paisuvat nagu juuksepahmakaski – pidev tusatunde allikas –, mis oli salli alla kokku kogunenud. Mainitud kergelt
puhmas juuksed olid heledamate toonidega triibutatud, pruunikas värv oli kulunud minu loomulikuks blondiks. Mingi pikkus ei suutnud seda puhmast siluda: lühikesed juuksed näisid mu peas lakana (ja mitte kena lakana), samal ajal kui pikkade puhul oli mul lihtsalt rohkem seda, mida
taltsutada. Kuna mul oli nii palju muudki teha, olin valinud õlgadeni ulatuva variandi, lihtsalt et asjaga ühele poole saada. Tavaliselt sidusin need patsi ja püüdsin teema unustada.
Ohkasin. Kui olin juuksed salli alt välja tõmmanud, oli sall keerdu läinud. Ma näppisin seda pahaselt ja Tarin kummardus lähemale, et sall mulle kaela ümber kohendada. Tarinil oli kalduvus käituda pigem nagu lapsevanem kui õde, kuna meie vanusevahe oli kaheksa aastat ja ma olin
täiesti kogenematu.
„Kas Rosiel on peika?“
„Mitte seda õiget. Tal oli mingi lugu ühe oma klassi poisiga, kuid see kestis vaid mõne nädala.“
„Ma arvan, et tal on rohkem võimalusi kui sinul.“ Ta näole ilmus pilkav-kaastundlik ilme. „Sa vaeseke, suletud sellesse östrogeenivanglasse.“
Ma naersin. „Nii hull see ka ei ole.“
„Sind on kõigest ilma jäetud. See on ülekohus. Ma rääkisin ema ja isaga, ütlesin neile, et ärge sundige Caddyt ilma poisteta üles kasvama. See on julmus. Aga kas nad kuulasid mind? Eeeei.“
Tarin oli käinud normaalses koolis. Normaalne tähendab seda, et kool polnud ei ühesoolistele ega ka erakool. Keegi polnud sundinud Tarinit kandma ererohelist bleiserit ja põlvikuid. Temal oli vabadus ennast paksult meikida ja juustes paelu kanda.
„Olen otsustanud, et hangin sellel aastal kindlasti endale selle,“ sõnasin ma, lootes, et kõva häälega välja ütlemine aitab sel juhtuda.
„Poisi.“
„Või nii?“ Tarini nägu läks naerule. „Sa oled otsustanud?“
Noogutasin. „See on mu aasta tähtsaim eesmärk. Ja ma kavatsen seksida. Ja teha midagi, millel on tähendus.“
„Kas kõik need kolm ei ole mitte üks ja seesama eesmärk?“ küsis ta.
„Kolm ühe hoobiga? Üks poiss, kes keerab saavutuste laeka lahti? Oma tähendusrikka peenisega?“
„Sa narrid mind.“
„Jah. Märki tabasid.“ Ta sikutas mind armastavalt juustest. „No ja mida sa siis ette võtad, et see juhtuks?“
Vaikisin.
„On vahva, et sa oled otsustanud, et just seda sa tahad, kuid sa pead püüdma midagi teha, et kõik ka nii läheks.“ Tal oli kerge seda öelda. Tarin ei olnud kunagi pidanud püüdma, et midagi juhtuks.
„Mmm,“ pomisesin ma, hakates kahetsema, et teema üles võtsin.
„Ma ei arvagi, et sul sellega probleeme tekib,“ lisas ta kiiresti. „Kuule, võib-olla peaksid rohkem kooliväliste asjadega tegelema. Kohtaksid uusi inimesi.“
„Uutest inimestest rääkides,“ ütlesin ma, haarates võimalusest teemat muuta, „Rosie klassis on uus tüdruk.“
„Jah?“ Tarin oli mu salli võtnud, selle endale kaela ümber mähkinud ja oma helepruunid juuksed üle selle heitnud. Sall sobis talle palju
paremini kui mulle.
„Ta meeldib Rosiele,“ laususin ma.
„Tõesti?“ Ta heitis mulle pilgu, mõistev naeratus näol veiklemas.
„Oled sa armukade?“
„Kas see on nii ilmne?“
Ta naeris. „Ei, aga ma tunnen sind. Sina ja Rosie olete nii lahutamatud
kui üldse võimalik ja te olete suutnud seda alles hoida kümme aastat, kuigi käite erinevates koolides. Ja nüüd ilmub just enne teie haridusliku peatüki lõppu uus tüdruk, kes Rosiele meeldib?“ Ta näole tekkis liialdatud „oh taevake“ ilme, seejärel ta naeratas. „Uued inimesed
on alati põnevad. Mina ei muretseks. Tead, see on vaid uudsus. Oled sa teda kohanud?“
„Jah, reedel.“
„Milline ta on?“
Ma kõhklesin. „Tore.“
Õde tegi rikkis uksekella häält. „Proovi uuesti ja kasuta mõnd sõna, mis midagi tähendaks.“
„Ta on väga enesekindel, kuid pingevabalt, mitte eputavalt.“ Taipasin rääkides, et ma kasutasin peaaegu samu sõnu nagu Rosie, kui oli teda mulle telefoni teel esmakordselt kirjeldanud. „Ja vaimukas. Sarkastilisel moel. Oh, ja ta on tõesti ilus.“
„Kõlab talumatult.“
Ma pidin naerma. „Ta on palju lahedam kui mina.“
Tarin andis mu käsivarrele laksu. „Ära ütle selliseid asju! Justkui lahe-olemine midagi loeks.“ Ainult inimesed, kellel lahe-olemine kergelt õnnestub, nagu Tarinil endal, ütlevad selliseid asju. „Kas ta meeldis sulle?“
Mõtlesin järele. „Ma ei ütleks, et ta ei meeldi mulle.“
„Kas sa soovid, et meeldiks?“
„Tegelikult mitte.“
„Ehk vähemalt proovid? Kui ta Rosiele meeldib, peab ta kombes olema. Ja ära unusta, et kooliaasta algusest on möödas vaid nädal. Võibolla paari nädala pärast nad ei räägigi enam teineteisega.“
Püüdsin jutuajamist samal õhtul hiljem meenutada, kui läksin Facebooki ja libistasin sõrmega üle arvuti puuteplaadi, et oma teateid vaadata. Mu silmad libisesid uutest teadetest ükskõikselt üle, kuni ühel peatuma jäid. Rosie Caron ja Suzanne Watts on nüüd sõbrad. Mu rinnas tuksatas täiesti seletamatu armukadedus. Muidugi on nad Facebookis sõbrad. Tegelikult oli isegi üllatav, et selleks nii palju aega oli kulunud. Aga ikkagi. Liigutasin kursorit üle Suzanne’i nime, kõhklesin ja siis vajutasin. See osutus mõttetuks, kuna ma ei näinud tema kohta absoluutselt midagi, profiilipilt välja arvatud. Sirutusin ettepoole, et seda lähemalt vaadata. Ta oli koos ühe poisi ja tüdrukuga,
kõik nad olid riietatud mingisse tundmatusse koolivormi. Nad naersid ja olid liialdatud kallistuses üksteise külge klammerdunud. Klõpsasin Rosie leheküljele tagasi ja nägin, et Suzanne oli tema
seinale video postitanud. Vajutasin sellele, tundes end naeruväärselt närvilisena. Videol oli kutsikas, kes püüdis telgist välja saada, kuid ta enda lühikesed jalad vedasid teda alt. See oli armas video, kuid ma lõdvestusin, sest teadsin – ja Suzanne ilmselgelt ei teadnud –, et Rosiele
koerad ei meeldi. Ta oleks pidanud kassivideo postitama.
Tundes ennast rõõmsamana, sulgesin sülearvuti ja läksin vannituppa hambaid pesema. Olin kümne aasta võrra sellest tüdrukust ees, ja ükskõik kui huvitav või lahe ta olla võis, aeg oli kõigest üle.
