Cannes'i filmifestivali muljed: debütant Egiptusest, Loznitsa sotsiaalporno ja indiaanlaste narkoäri
Nagu ka kahe päeva punktidest näha, on kõik senised filmielamused olnud sellised enam-vähem. Ei midagi väga head ega halba. Avapäeval sunniti enne Farhadi filmi pressi vaatama kinolinalt festivalipalee suures saalis samal ajal toimuvat avatseremooniat. Tabasin, end mõttelt, et Netflixi keelasite ära, aga nüüd käsite meil kõigil koos telekat vaadata ja veel Canal+ ülekannet.
"Birds of Passage"
Kõrvalprogrammi Quinzaine des realisateurs (Directors' Fortnight) avafilm oli "Mao embuse" ("Embrace of the Serpent") lavastaja uus teos, mille idee on super. Indiaanlased hakkavad rahapuudusel hipidega narkoäri ajama ja neile kanepit müüma. Film toetub rikkalikule mütoloogiale ja uskumustele, visuaalne pool on ka päris tore (meenutab veidi Peter Brosensi ja Jessica Woodworthi "Altiplanot"), aga alguses seatakse latt nii kõrgele, et kui teises peatükis hakatakse krimiloo süžeed lahti harutama, siis on stambid ja melodraama lihtne tulema.
Lõpuks on suur osa filmist nagu indiaanlaste "Arminägu" ("Scarface") või Netflixi seriaal "Narcos" (tegevus toimub 1968-1980 Kolumbias, mille järel tuligi pildile Medellini kartell) ja seetõttu trafaretne. Samas on folkloori pooles piisavalt palju originaalset. Aga jällegi: Guerra kohta väga normatiivne film, ma ütleks.
Hinnang: 7/10
"Donbass"
Uus aasta ja uus Sergei Loznitsa film! Tema käekirjale igati vastav naturalistlik sotsiaalporno Venemaa avarustes, sedakorda siis Novorossias, ehk Venemaa poolt okupeeritud Ida-Ukrainas, kus inimesed on täielikult loomastunud ja valitseb kurjuse tsaaririik.
Üks stseen on hullem kui teine, aga ka siin teeb Loznitsa minu meelest talle omase vea. Selge see, et sellist filmi on vaja, sest läänes teatakse Ukraina sündmustest üllatavalt vähe. Torontos küsis üks noor tüdruk umbes nii, et "Ma olen kuulnud, et seal Ukrainas on vist mingi jama lahti või?", ja oli üllatunud, kui kuulis, et Ukraina on Venemaaga sõjas. Donbassi lugu on vaja levitada ja sealset sigatsemist näidata. Probleem on aga selles, et Loznitsa läheb oma groteskiga kohati nii ilkuvalt kibedaks ja pilkavaks, et see hakkab filmi sõnumile vastu töötama ja tekitab vastupidise efekti.
Kedagi liiga jõuliselt naeruvääristades võib seda juhtuda. Nii ei suuda minagi siin otsustada, kas olla "Donbassi" poolt või vastu. Mul on tunne, et täpsemalt tooni valides oleks vist saanud parema filmi.
Hinnang: 5/10
"Yomeddine"
Põhiprogrammis debütant Egiptusest? See peab siis ju olema geniaalne asi? Seda just mitte, aga suhtusin filmi üsna soosivalt. Siin on ühest küljest kõik kunstifilmi linnukesed kirjas - pidalitõbine, orvust poiss ja eesel rändavad ringi ja otsivad muuhulgas oma juuri. Eesel mitte. Või mine tea. Meid sunnitakse pidevalt vaatama endise pidalitõppe nakatunud Beshay armidest koosnevat nägu ja väändunud käsi, nii et Kroonika eriseansile mõnusa klaasikese veinikesega sellele filmile ilmselt ei tule, aga füüsilise deformatsiooni mõju kaob ja vaikselt ujub Beshay maailmatunnetusest välja mõnus eneseirooniline huumor.
See film on kohati liiga naiivne, aga see naiivsus on kuidagi vabastavam kui Loznitsa ülim künism.
Hinnang: 6/10
