Cannes'i filmifestivali muljed: Kosovo sõda ja Nicolas Cage'i võitlus jeesusfriikidega
Juba vanarahvas ütles, et tegusale ööle järgneb hõre päev, nii et seekord ainult kaks filmi mahtus päevakavasse. Aga üks neist seni festivali parim.
"The Load"
Serbia 1999. Tööpuuduses Vlada töötab autojuhina ja võtab vastu pakkumise viia Kosovost Belgradi tundmatu koorem. Enne teele asumist sihtpunktist näeb ta üht hulkuvat koera enda poole jooksmas. Kui koer temani jõuab, siis näeb Vlada, et koera selja külge on kleepunud pulgakomm.
Umbes sellise tugevusega vihjeid antakse kogu filmi vältel ja enamat pole vajagi. Glavonic on ülihästi ära tabanud selle piiri, kuidas öelda võimalikult vähe, aga olla sealjuures täiesti selgesõnaline. Alguses pannakse tiksuma kellapomm - me ei tea, mis on veoauto furgoonis, mõistus püüab fantaasiat keelata mõtlemast kõige hullemat. Filmi selgroog on trekil edasi-tagasi sõitev auto ja juht kabiinis. Vahel liigub lugu aga väga sujuvalt paariks stseeniks Vladalt ära ja kaasa inimestega, keda ta kohtab. Igal kõrvalepõikel on selge mõte toetada pealiini.
"Koormat" võiks iseloomustada sõnadega "petlikult lihtne", nagu ka näiteks Andrei Zvjagintsevi, kus lavastuslik pool on taandatud ainult vajalikule ja selle ütlemine tundub lihtne ja pingevaba, aga seda tundub tegelikult olevat kõige keerulisem saavutada. Täiesti meisterlikult lavastatud.
Mulle meenutas "Koorem" ka üht teist 2009. aasta Serbia filmi "Tavalised inimesed" ("Ordinary People") just sellepoolest, kui juhuslikult ja pealtnäha justkui möödaminnes kõnetatakse genotsiidi, vägivalda, etnilist puhastust. Tänan, Ognjen Glavonić!
Hinnang: 8/10
"Mandy"
Paar päeva tagasi ilmus ühes filmituru ajakirjas siin uudis, et "Mandy" has sold out the world", ehk siis filmi "Mandy" õigused on müüdud ära kõigile maailma territooriumidele ja enam midagi alles pole. Uut õudufilmi Nicolas Cagei'ga saadab siin tõesti korralik haip, ja ka film hakkab väga huvitavate kaadrite, muusika jakoloreeringuga. Lugu tõotab olla keskmisest psühhedeelsem tripp ühe mehe kättemaksust kambale koletis-baikeritele ja jeesusefriikidele.
Mõne aja pärast aga hakkavad loosse sisenema väsimuse ilmingud, sest kuigi osad asjad töötavad fantastiliselt - Cage on suurepärane iseenese machokangelase paroodia, mõned naljad on väga head ja ketšupit pole ka kokku hoitud -, siis on iga õnnestumise kohta filmis ka nõrgad küljed. Meie hulgast lahkunud kalli Jóhann Jóhannssoni muusika imiteerib küll lahedalt 80ndate synthwave-heliribasid á la Cannon, aga helikujundus on selline, et kogu aeg on kõik põhjas ja stseenid muusikast üle ujutatud.
Samuti ei tundu režissöör Panos Cosmatos päris hästi aru saavat, kuidas stseene kokku panna, sest igale õnnestunud naljale või episoodile järgneb mõne aja pärast korralik venimine, mingid sisutühjad monoloogid, ja nimetatud muusikalaviini taustal kaugusesse vahtimine läbi kolme erineva filtri. Kõik siin proovib olla väga cool ja vahel see ka õnnestub. HÕFFile on see ideaalne film, aga Cannes'is torkab fanboy-filmitegemine oma kohmakusega veidi liialt silma.
Rahvas, kaasa arvatud mina, hellitas ikka lootust, et Cage ilmub ka ise kohale filmi sisse juhatama, aga nii hästi siiski ei läinud.
Hinnang: 5/10
