ARVUSTUS | "Raamatuklubi": teist korda vaatama ei läheks, aga kohtinguks käib küll
Neli erineva taustaga daami hakkavad tutvuma teosega „50 halli varjundit“. Sealt edasi proovitakse raamatus kirjeldatud võtteid või vähemalt midagi sinnapoole nad püüavad. Igaühel on oma lähenemine ja suhtumine. Daamid landivad mehi: kes oma meest, kes võõraid. Tegelikult võib sellega ikka korraliku supi kokku keeta, kui hakata raamatu järgi suhteid looma.
Filmis üllatas mind muusikavalik ja kui vaatajale meeldib üks väga ikooniline lugu „Roxy Musicult“, siis juba selle loo pärast tasus kinno minna. Tõeliselt hea idee oli just see laul siia filmi sokutada. Teine väga hea ja võimas rock-ballaad kõlab siin veel, mis ilmselt meeldib paljudele eestlastele. Vähemalt muusikahuvilistele.
Murekoht oli, et film ei läinud alguses käima, ent hiljem muutus järjest sümpaatsemaks. Naljadegagi ei mindud liiga labaseks. Kõik oli normaalsuse piirides ja näitlejad tegid oma rollid kenasti meeldivaks.
Kõige isikupärasema osa tegi minu arvates Canice Bergen („Miss Eriagent“, teleseriaal „Boston Legal“), kes sehkeldas ringi üsna erinevate meestega. Ta roll muutus kergelt lustlikuks. Teisedki tegid hea töö, ent Canice'i tegelaskuju töötas vast kõige paremini.
Filmis lõid ootamatult kaasa ka Andy Garcia („Ookeani 11 – kõrged panused“), Richard Dreyfuss (Steven Spielbergi „Lõuad“) ja ootamatu, ent siiski meeldiv – Alicia Silverstone („Batman & Robin“ ning üks omaaaegne Aerosmithi muusikavideo roll). Viimane oli küll oma osas vähest aega, aga tõesti tore oli Aliciat jälle suurel ekraanil näha.
„Raamatuklubi“ pole midagi väga erilist, kuid meeleolukalt rahulik ja kerge huumoriga saab sellest siiski mingi naudingu. Ja kui on vaja valida kohtinguks film, siis on see just sobilik. Ei midagi ülepunnitatut ega liiga vulgaarset: mahe romantilise komöödiafilmi elamus on igatahes kindlustatud.
Vaevalt läheb seda filmi keegi rohkem, kui kaks korda vaatama. ühekordseks kinoelamuseks on see film aga meeldiv. Ütleme, et on viletsamaid filme ja näitelajaid. Siin teevad kaasa aga tõelised tipud ja ikka tore, kui näitlejaid saab nautida pigem suurelt ekraanilt, mitte kodusest pisikesest telepurgist.
Paar tundi mõnusat meelelahutust on garanteeritud. Tasub oodata ära „Raamatuklubi“ teine pool, sest algus tõesti pole ideaalne ja hakkas natukene igav. Arvasin, et siit ei tulegi midagi head, aga siiski tuli.
Tegu on puhtalt suhetefilmiga, nii et kõik paarikesed võivad seda kohe kinno vaatama minna. Ilma kaaslaseta võib lõppkokkuvõttes ikka igav hakata, kuigi „Raamatuklubi“ pakub ka kenasid Ameerika vaateid ja need kaks konkreetset laulu, mis filmis kõlasid, on nii tuntud, et vaataja ehk tunneb neist suurematki rõõmu kui filmist endast.
„Raamatuklubi“ ei paku sarnaste filmide kõrval midagi täiesti uut, ent äkki sobib film ka neile, kellele meeldibki „50 halli varjundit“ ja Christian Grey ja Anastasia Steel´i temaatika. On ju see raamatuseeria peateemaks.
Daamid kinno! Kui härrad ei viitsi tulla, saab ehk filmist ka midagi kasulikku õppida, mida selleks tegema peab, et nad järgmine kord paremini soostuksid üht romantilist filmi kinno vaatama tulema.
Vahelduseks mürgli- ja koomiksifilmidele on „Raamatuklubi“ suve alguseks mõnus, veidi rahulikum ja tasakaalukam inimestega suhetefilm ja sobib ka vanemale generatsioonile.
