Viie aasta eest üliraskelt haavata saanud eridemineerija Arne Loki üks unistusi on täitumas – möödunud reedel sai ta kätte oma uue korteri võtmed.

Omaette kolimine sai teoks tänu Ameerikas spetsiaalselt Loki abistamiseks loodud fondile. Summa koguti kokku nelja aasta vältel, seejärel sõitis fondi esindaja Eestisse, et üheskoos Arnega arutada, mida mehel kõige rohkem vaja võiks minna.

Kas Eesti riigil ei olnud võimalik teid korteriga aidata?

“Noh, kolm aastat tagasi härra Savisaar lubas, et linnavalitsus eraldab mulle korteri. Mul on isegi tema allkirjaga kinnitatud paber olemas. Ootasin ja ootasin. Kui riigil selle jaoks raha ei ole – ma saan aru, valitsusel on palju teisi probleeme –, siis ma natuke aitasin neid ja ostsin selle korteri hoopis ise.”

Palju täiesti uues majas asuv 71 m2 korter maksma läks? Kelle maitse järgi sisutuse muretsete?

“Karp maksis 378 000. Pluss ülejäänu: kamin, köök, viimistlus… Kõike ei ole mul korraga võimalik maksta, seepärast võtsime liisingu. Ma ei saa osta vana korterit, sest selle korrashoiuga oleks terve probleem! Torud, kanalisatsioon jne. Ise ei saa ma ju kõige vähematki tehtud, seega iga liigutuse eest tuleks maksta.”

#p2v#“Sisustust valime koos, meil on õnneks üks maitse. Enne kui midagi ostame, küsib Nataða minu käest, mis ma arvan, kirjeldab mulle täpselt, mis kuju, värv jne. Ja koos otsustame.

Oma esimeses päris oma kodus teeme kõik nõnda, et Nataðal mugav oleks. Eriti köök. Ma ei saa teda ju milleski aidata.

Usaldan Nataðat täiesti, läbi tema silmade ei näe ma mitte ainult oma uut korterit, vaid tervet maailma. Ta räägib mulle kõigest ning aitab mind kõiges, mida ma ise teha ei saa. Tegelikult ei saagi ma mitte midagi teha,” tõdeb Lokk iseenda üle nalja visates.

Korteri tõttu on väga palju asjaajamisi. Tahaks juba rahu – teha kaminasse tule, grillida vorstikesi, juua õlut…” unistab Lokk “Ma ei tea, millal see juhtub. Nii palju probleeme on olnud! Alguses operatsioonid, mulle isegi ei meenu, kui palju neid oli. Jube! See ei ole elu, see on mingi hullumaja.” Kui kodu lõpuks valmis saab, siis ma arvan, et paarkolm päeva me lihtsalt puhkame.”

Te olete Nataðaga mõlemad meditsiinikooli lõpetanud, praegugi õpite koos psühholoogiat.

Märtsikuuni on meil koolis akadeemiline puhkus, korteri pärast lihtsalt ei ole aega. “Õpime koos – muud võimalust polegi. Meil on veidi teistsugused raskused. Näiteks: Nataða õppis varem saksa, mina inglise keelt. Ja nüüd on probleem!” Arne pugistab naerda. “Mina saksa keelt ei jaga, Nataða ei oska jällegi inglise keelt.”

“Tahaksime inimesi aidata. Asutame oma kontori – Nataða on sekretär – ta ei lubakski kedagi teist mu kõrvale, ja mina direktor.” Lokile teeb selline positsioonide jaotus tublisti nalja. Ta ei väida kindlalt, et nii juhtubki, lihtsalt nii oleks tore. “Võibolla ma oskan teiste probleeme paremini mõista. Kuulan inimest, räägin temaga, ja ta taipab, et tema probleemid on minu omadega võrreldes tühised.

Me tahaksime väga last, aga seni ei ole ruumi olnud isegi õppimiseks.

Valime – laps või kool. Nataða seisukohta ma kindlasti tean: mida varem, seda parem.

Keda te rohkem sooviksite – poega või tütart?

“Mina – poega,” muheleb Lokk ning jätkab kõhklevalt: “Aga Nataða, ma kardan, ootaks tütart. Minul tütar juba on, elab ema ja tolle uue mehega Ameerikas, ma ei tea temast mitte midagi, tema ärasõidustki sain hoopis teiste inimeste käest teada. Kontakte pole, ilmselt neid ei huvita, kas ma elan või ei ela….

Olete te oma eksnaise otsusest teid kõige raskemal momendil maha jätta nüüdseks üle saanud?

“Jah,” kinnitab Lokk. ”Muidugi on valus, et ma enam oma tütrega ei kohtu, isegi ei tea, kuidas tal läheb. On, kuidas on, ta jääb ikkagi minu lapseks.”

Kuidas te Nataðaga tutvusite?

“Oi, tegelikult tean Nataðat (23) juba ammu, 22 aastat. Ma olen oma abikaasat näinud. Tema vanemad ja minu vanaema olid naabrid. Enne armeed käisin Udmurtias tihti. Pärast plahvatust Moskvas ravil olles mõtlesin, et pole ju kauge maa minna… Selleks ajaks oli juba selge, et minu abikaasa laseb jalga. Nii kohtusimegi ning poole aasta pärast, kui meditsiinikoolis vaheaeg tuli, sõitis ta mulle kuuks ajaks külla. Siis meil n a t u k e n e juba midagi tekkis…Talvevaheajal suri mu isa, palusin Nataðat: tule, palun, nii raske on. Nataða tuligi, kümneks päevaks. Sõitis tagasi, lõpetas kevadel kooli, tuli uuesti ja jäigi.

Kas te mõnikord Nataljaga tülitsete ka?

“Muidugi. Nagu ikka peredes – tülid algavad pisiasjadest, sääsest tehakse elevant. Tavalisteski kooseludes, kui inimesed ei ole pidevalt koos, esineb probleeme. Aga meie oleme koos kogu aeg.

Väga hea, et Nataða praegu meid ei kuule. (Loki abikaasa vestleb veidi eemal remondimehega.) Tegelikult ta ju töötab 24 tundi ööpäevas,” ütleb Arne rõhutades. “See on ju talle väga raske. Nataðata ei oleks mul midagi.
Meil on normaalne perekonnaelu, ainult et kõik võtab natuke rohkem aega.Aga kui näiteks sõpradel külas käime, või vastupidi – nemad meil, siis nad teinekord ütlevad, et on tunne, et ma ei olegi pime, et käed on ja… Nataða aitab. Restoranis einestamine pole mingi probleem.”

“Ma olen Nataðale hea mees, söön kõike,“ teatab Arne. “Enne plahvatust mulle meeldis süüa teha.” Arne ja Natalja meenutavad koos, kuidas valmis aastavahetuse piduroog:
”Oli praad, part. Minu retsepti järgi. Koos istusime, Nataða siis seletas, mis pannil toimub, mina juhendasin – lisa nüüd seda, siis veel toda.”
Lokk selgitab, et võib kõike. Ta armastab õlut. “Kahjuks Nataða ei joo alkoholi üldse. Mitte üks piisk. Ongi – teinekord tahaks võtta, pakun talle veini, ta ei taha. Aga kuidas ma üksinda, kah ei taha. Nataða ei suitseta, ta on passiivne suitsetaja. Annab mulle suitsu! Mina olen selline halb inimene – suitsetan, joon, pluss kõik muud halvad asjad.”

Olete Nataðaga alati koos või jätab ta sind vahetevahel üksi ka?

“Ikka, muidugi. Ma ise palun seda, Nataða peab minust ikka puhkama ka. Tal on mõned sõbrannad siin – koolist, ning minu sõprade naised. Käivad Pirital ujumas või istuvad niisama kuskil. Ega me kooski ainult kodus ei istu.
Talvel võivad käed külma saada ja valutama hakata, nii et suvel liigume hoopis rohkem. Alguses, pärast plahvatust tundsin end mere ääres halvasti. Tegelikult ei käinudki seal. Aga Nataðaga hakkasin käima. Inimeste endi probleem, mida nad mõtlevad. Kui on midagi peas, siis ta saab kõigest aru, kui ei ole, siis pole midagi teha…”

Arne on kõrvalt kuulnud jutte à la: mis ta siin jalutab teiste inimeste seas, ise invaliid.

“Olen täpselt samasugune inimene nagu iga teine. Ma tahan samamoodi elada. No on mul probleemid, mis teha…”

Arne Lokk, tunnetades küsija kohmetust, õhutab olema otsekohene: “Küsige kõike, mida teada tahate.”

Millest te enam puudust tunned – silmadest või kätest?

“Oi jah, väga raske küsimus! Ma ei saa vastata, aga ütleme nii: oleks mul silmad, siis ma suudaks palju rohkem ise teha. Isegi käeproteesidega. Nägijana oleks rohkem võimalusi. Päikest tahaks kah näha…

Silmi mul ei ole, kuid väike protsent lootust taas näha on, sest parem silmanärv jäi alles. Võibolla kunagi on seda võimalik taastada. Ma ikka loodan.”

Kuidas praegu – tervis on korras?

“Ma loodan, et nö üldtervisega on kõik korras. Valuvaigisteid ma enam üldse ei vaja. Mõne aja eest, kui väljas oli oma 15 kraadi pakast, siis jaa… Kui külmetan õues, on hommikul natuke…“ Arne annab mõista, et kõige mõnusam enesetunne siis ei ole.

“Arstid hoiatasid kohe, et sinna pole midagi parata, elu lõpuni jääbki nii. Nagu fantoom – valutab see, mida pole. Ja siin ei ole midagi teha, minul valutavad käelabad,” naerab Arne Lokk. Ta on huumorisoonega. “Nii peabki olema. Seda ütles mulle ka härra president, kui ta Tartu rahu aastapäeva ballil minuga vaheajal juttu rääkis.”

Iga inimene ei suudaks pärast nii ränka õnnetust elurõõmu säilitada.
Lokk jääb hetkeks mõttesse. “No lihtsalt olen selline ja kõik,” tunnistab ta viimaks. Tema hääl murdub pisutpisut: “Ma ju kuulsin, kuidas inimesed rääkisid, ka eksnaise vanemad: et mis sa tema pärast muretsed, nagunii varsti sureb… Siis mõtlesingi – ahhah, näitan neile!” Loki hääl muutub taas kindlaks. “Aga praegu ma lihtsalt ei tohi väsida. Nataða pärast, see oleks tema petmine.”

Kas pärast plahvatust jäid kõik sõbrad alles?

“Mõned uued sõbrad on tekkinud. Endistest umbes 80%, isegi 90% lasksid jalga. Ma ei tea, miks. Eks kardetakse, mõnel võib kindlasti olla psühholoogiline barjäär. Ilmselt see õnnetus näitaski, kes on sõber ja kes on… niisama.”

Jumalat usute?

“Jah. Ma olen õigeusklik. Isa oli luteri usku (Arne ema on venelanna, isa oli eestlane). Aga tegelikult ma ei näe mingit vahet, jumal on ju üks. Kõigepealt peab jumal olema südames. Ja tuleb elada nii, et pärast häbi ei oleks,” lisab Lokk naerdes võiks öelda elamise esimese reegli.

Kas te mõnikord kahetsete: et kuradi kurat, miks ometi minuga see õnnetus pidi juhtuma!

“Ei. Esiteks: ma pidin seda tegema, see oli mu töö. Too moment võisin vaid mina otsustada, kuna olin vanemeridemineerija. Ma teadsin 100%, millise lõhkeaseadeldisega on tegu. Ümber olid inimesed, oleks pomm – 400 grammi trotüüli – plahvatanud otse auto all, uskuge mind, mersu killud oleks lennanud 50 meetri raadiuses. Politsei oli kollase lindi tõmmanud 5 meetri kaugusele. Naeruväärne! Teiseks: aega polnud. Selles mõttes ma ei saa kahetseda, pole midagi teha… Ei jõudnud.”

Lokk tuletab meelde üht väljakutset Sõle tänavale: “Oli 17 kilo lõhkeainet ja poolteist minutit enne plahvatust sain hakkama.

Alguses ma hoopis kahetsesin – kurat, miks ma jäin ellu. Nüüd ma leian, et pole mõtet niimoodi mõelda. Jäin ellu, niisiis hakkan elama. Ainult häirib, et ma ei saa tööd teha. Tunne, et mind pole enam kellelegi vaja. Uskuge – see on väga raske tunne.”

Kui õnnetus juhtus olite vanemdemineerija. Kas tollane palk säilis?

“Raha saan seaduse järgi, keskmist vanemeridemineerija spetsialisti palka.Kaks aastat, kui tööinspektsioon juhtunut uuris, sain 900 krooni pensioni. Aga teate ju ise, kuidas rahaga on – alati võiks rohkem olla.

Ja maksud võetakse teie palgast maha?

“Jah.” Naerukoht. Eriti kui tuua võrdluseks Riigikogu liikmete pension, mis otsustati jätta maksuvabaks.

“Ma maksan makse, 100%. Suvel kohtusin Tartus kursustel viibinud Ameerika demineerijatega. Olin just kontserdilt tulnud, pintsakul oli Kotkaristi ordeni rosett. Ameeriklased uurisid: mille eest orden anti ja mida see tähendab. Aga mida see sulle annab, küsisid ameeriklased. Ma mõtlesin ja mõtlesin, ning meenuski, et trollibussis vist saab tasuta sõita... USAs vabastab sarnane medal elu lõpuni tulumaksust.”

Poliitikast rääkides – teid ilmselt puudutavad päris otseselt Tallinna linna sotsiaalsete probleemidega seotud küsimused?

“Tuleb välja, et ei puuduta.” Arne pöördub abikaasa poole: ”Natasa, oled sa, kas või kordki, näinud meie kodus sotsiaaltöötajat?” Nataðal ei olegi midagi vastata.

“Oleks nad kas või üks kord käinud mu juures vaatamas, kuidas ma elan, äkki on mul midagi vaja? Eks sõda käib ülevalpool, mina enda peal ei tunne midagi. Kõik, mis mul on, teen ise.”

Valimised on tulemas. Võiks arvata, et Edgar Savisaare, va korteri lubaja poolt te ei hääleta? Või siiski…

“Uhh. Aga äkki ta nüüd täidab kas või poole lubadusest ning kustutab liisingu? Vot siis võibolla valiks küll tema.” Loki hääl on veidi irooniline, põhjendatult.

“Ma ei oska öelda, ei tunne teda isiklikult – võibolla on ta väga hea inimene. Ei tohi selle üle otsustada – ei ole temaga koos elanud. Aga inetu fakt, et linnavolikogu esimehena kolme aasta eest kinnitas ta ju omaenese allkirjaga korterilubaduse, jääb.”